Mida fotode juurde kirjutada? Journaling sinu scrapbook’is

Foto näitab, kuidas kõik välja nägi. See, mida sa selle juurde kirjutad, räägib, kes seal olid, mis juhtus ja miks sa tahtsid seda hetke hoida. Scrapperid kutsuvad seda journaling’uks ja paljude jaoks on see lehe kõige raskem osa. Mõne kindla küsimuse ja paari nipiga saab peaaegu alati midagi paberile.

Mis on journaling ja miks see loeb

Journaling on kõik, mida sa lehele sõnadena lisad: nimi, kuupäev, üheauseline pildiallkiri, nimekiri või terve lugu. See võib meenutada päevikut, aga ei pea. Koos fotode, pealkirja, embellishment’ide (kaunistuste) ja taustaga kuulub see lehe põhiosade hulka.

Kes albumi avab, vaatab kõigepealt fotosid ja otsib siis sõnu. Ilma tekstita jääb vaataja oletama ja mõne aasta pärast kehtib see ka sinu kohta. Paljud scrapperid tunnevad seda: leht, mille nad tegid alles aastaid hiljem, kahe lapsega, kes olid nii sarnased, et keegi ei tea enam kindlalt, kes fotol on. See, mis praegu tundub iseenesestmõistetav, ununeb kiiremini, kui arvad.

Alusta viie küsimusega

Kui sa ei tea, kust alustada, esita endale need viis küsimust, mida scrapperid üle maailma kasutavad. Inglise keeles nimetatakse neid viieks W-ks.

1. Kes on pildil? Kirjuta nimed üles, isegi kui see on sinu jaoks täiesti selge.
2. Mis juhtus? Karnevalikostüüm võib ilma selgituseta jätta mulje hoopis teisest loost.
3. Kus see oli? Iga kohta ei tunne ära. Pane kirja küla, maja või kämping.
4. Millal see oli? Täpne kuupäev on tore, aga sobib ka aasta või aastaaeg. Kui sa ei tea, kirjuta midagi sellist nagu „suvi, kuskil üheksakümnendate alguses“. Võib-olla täiendab keegi teine seda hiljem.
5. Miks sa selle foto tegid? Sageli on just see vastus juba ise lugu.

Kui oled üksikasjad unustanud, vaata oma kalendrit või sõnumeid, mida tol ajal saatsid, või kontrolli telefonist foto kuupäeva ja asukohta. Mõned scrapperid peavad seepärast iga päev lühikest nimekirja sellest, mida nad tegid, et neil oleks hiljem millele toetuda.

Vanade perefotodega on lugu teine. Küsi onudelt, tädidelt ja vanavanematelt, mida nad veel mäletavad, otsi vanadest kirjadest ja väljalõigetest ning kirjuta üles ka see väike detail, mida keegi sünnipäeval rääkis. Kirjuta nimi ja kuupäev pehme pliiatsiga kergelt prinditud fotode tagaküljele, serva äärde, et see info kaduma ei läheks. Kui pliiats siledale tagaküljele ei hakka, kirjuta see foto juurde eraldi kaardile.

Kui sa ei tea, mida öelda

Tühi koht, kuhu peaks tulema tekst, võib halvata. Aitab, kui sa ei vaata seda kui kirjandit. Vali vorm ja sõnad tulevad sageli iseenesest.

• Üks sõna alguseks. Kirjuta „täna“ või „just praegu“ ja lõpeta lause. Sõna või küsimusega templid ja kleebised toimivad samamoodi: sul tuleb ainult vastata.
• Nimekiri. Kriipsudega, nummerdatult või tähestikuna, iga tähe juurde midagi inimese või päeva kohta. Nii jäädvustad vähese ruumiga kiiresti palju.
• Ajajoon. See võib olla üks päev hommikusöögist magamaminekuni või aastate rida, näiteks kõik esimesed koolipäevad järjest.
• Vestlus. Kirjuta sõna-sõnalt üles, mida räägiti. Eriti väikeste laste ütlemised ununevad muidu kiiresti.
• Tsitaat või laulurida. Lase sel omaette seista või kasuta seda hüppelauana oma lausetele.
• Huumor. Kes ei pea end pidulikult tundma, kirjutab kergemini.
• Anna pastakas edasi. Lase oma lapsel, elukaaslasel või vanaemal midagi kirjutada. Siis on lehel teine hääl ja selline käekiri muutub hiljem sageli raamatu üheks kallimaks asjaks.

Kui ikka ei õnnestu, kirjuta kõigepealt mustandilehele korrapäratult üles kõik, mis pähe tuleb. Vali siis välja kaks või kolm lauset, mis hetke kõige paremini tabavad.

Kui palju kirjutada ja kelle vaatenurgast?

Reeglit, kui palju kirjutada, ei ole. Tulbikimbu foto juurde võib piisata pealkirjast ja kuupäevast. Hetk, mis sind puudutas, väärib lõiku. Iga leht ei vaja palju teksti ja ühe reisi albumis ei pea igal lehel uuesti selgitama, kus sa olid.

Pikkusest olulisem on see, mida sa kirja paned. „Meie rannas“ ei ütle midagi, mida foto juba ei näita. Kirjuta pigem sellest, mis jäi kaadrist välja: mis juhtus vahetult enne fotot, mida te pärast tegite, kuidas lõhnas või kõlas. Konkreetsed detailid ütlevad rohkem kui suured sõnad. „Ta tassis terve pärastlõuna kaasas poolteiseliitrist veepudelit“ jääb paremini meelde kui „ta oli nii armas“.

Siis vaatenurk. Igal vormil on oma meeleolu:

• Mina: räägid, kuidas sina seda kogesid. See on isiklik ja nii jõuad ka ise kord raamatusse.
• Sina: kirjutad fotol olevale inimesele nagu lühikest kirja. See sobib hästi lapse albumisse või kingituseks.
• Tema: räägid seda nagu ülevaadet. See on rahulikum ja neutraalsem ning sobib hästi vanade fotodega perealbumisse.

Vali iga lehe jaoks üks vaatenurk ja pea sellest kinni. Ühe teksti sees vahetamine mõjub lugedes rahutult.

Tekstile ruumi tegemine

Enamik scrappereid kujundab kõigepealt ja kirjutab viimasena. See sobib hästi, aga vahel selgub siis, et ruumi on liiga vähe. Kui tead juba, et juurde käib lugu, kirjuta see kõigepealt mustandisse. Siis näed, kui palju ruumi vajad, ja saad selle kohe lehe ülesehitusse planeerida.

Need kohad toimivad peaaegu alati:

• Journaling-kaart foto kõrval või all, tehtud cardstock’ist (tugevast ühevärvilisest paberist) või disainpaberi jäägist.
• Riba foto all. Tee matt ehk paberist ääris foto taga alt umbes 7–10 mm laiem kui külgedelt, et sinna mahuks lühike pildiallkiri.
• Rahulik tühi osa lehest. Ka tühi ruum on sõnadele hea koht.
• Kitsad ribad paari sõnaga, kui sa tervet lugu ei vaja.

Kirjuta eelistatult eraldi kaardile ja kleebi see kinni alles siis, kui see on valmis. Kui midagi läheb viltu, teed uue kaardi, mitte uue lehe. Sirgete ridade jaoks tõmba pliiatsi ja joonlauaga õhukesed jooned, mille kustutad, kui tint on kuivanud. Kui tekst peab mahtuma kindlasse kasti, harjuta kõigepealt mustandipaberil, et teaksid, kui palju sinna mahub.

Kas trükid meelsamini? Vali siis hästi loetav ja mitte liiga väike kiri, näiteks umbes 11–12 punkti, ja kasuta ühel lehel kõige rohkem kahte kirjatüüpi. Paljud scrapperid kombineerivad: faktid trükitult ja üks lause käsitsi. Isegi kui sulle su käekiri ei meeldi, teeb just see lehe isiklikuks. Kasuta veekindla tindiga pastakat ja proovi seda enne sama paberi jäägil.

Kui tahad rääkida rohkem, kui ära mahub

• Lühenda teksti. Kustuta see, mida foto juba näitab, ja jäta alles laused, mida tõesti tahad hoida.
• Muuda kujundust. Üks foto vähem või väiksem foto annab loole ruumi.
• Peida tekst ära. Väikesesse ümbrikusse (C7 või C8 on mugav formaat), klapi taha või kaardile, mille taskust välja tõmbad, mahub pikk tekst. Nimed ja kuupäev pane siiski lehele nähtavale kohale.
• Võta juurde üks leht. Pane fotod vasakule ja lugu paremale, nii et need moodustavad koos spread’i: kaks kokku kuuluvat lehte.
• Räägi üldine lugu ühe korra. Albumi alguses avaleht, kus on kirjas, kus ja millal, säästab kordamisest kõigil järgmistel lehtedel.

Küsimused, mis alati toimivad

Pane see nimekiri oma töökoha kõrvale või kleebi raamatu algusesse. Vali üks, vasta sellele ausalt ja sinu journaling on paberil.

• Miks ma just sel hetkel kaamera haarasin?
• Mis juhtus vahetult enne või pärast seda fotot?
• Mida keegi ütles ja kuidas see kõlas?
• Mida fotol ei näe, aga mida ma veel mäletan?
• Mida ma tahan, et keegi sellest teaks, kui ma ise enam rääkida ei saa?
• Milline nägi selles ajajärgus välja tavaline päev?
• Mida teised sellest arvasid, nende endi sõnadega?
• Mille üle me naersime?
• Mis on praegu täiesti tavaline, aga tundub hiljem eriline? Mõtle raadios mänginud lugudele, selle nädala uudistele või sellele, mis laual oli.
• Mida ma sellest õppisin või mida hakkasin rohkem hindama?
• Mida tahaksin kümne aasta pärast uuesti lugeda?

Tavalised päevad väärivad sõnu sama palju kui suured sündmused. Teisipäevahommik hommikusöögilaua taga on kahekümne aasta pärast sageli just see lugu, mida otsid. Alusta täna ühe lehega viie küsimuse abil ja vaata, mis veel meelde tuleb.