Vanade albumite digiteerimine ilma midagi kahjustamata

Su ema pööningul on virn albumeid. Mustad lehed valge pliiatsikirjaga, lindiga beebialbum, seitsmekümnendate puhkuseraamat kleepkilega. Kõik pereliikmed tahaksid neid endale, aga igaühest on ainult üks eksemplar. Digiteerimine lahendab selle, kuid ainult siis, kui teed seda nii, et albumid ei saa kannatada ja failid on ka kahekümne aasta pärast kasutatavad.

Miks vanad albumid on keerulised

Üksiku foto paned skannerile ja ongi valmis. Albumiga on teine lugu. Selg on sageli jäik või juba murdunud ning kui paksu raamatut vastu klaasi suruda, tunned, kuidas köide raksub. Vanast happelisest paberist lehed on haprad ja rebenevad servast.

Lisaks on fotod sageli kinni. Liimiga, kuivanud fotonurkadega või isekleepuva albumi kile all, mida kutsutakse ka magnetalbumiks. Viimase puhul on liim aastatega sageli nii kõvaks muutunud, et fotot ei saa enam kahjustamata lahti. Ja vanades scrapbookides on vahel lõikeid, kaarte ja kuivatatud lilli, mis on nii paksud, et kaas ei lähe enam kinnigi.

Seega ei piisa sellest, et kõik kiiresti skannerist läbi lasta. Vaata kõigepealt iga albumi puhul, mida see välja kannatab.

Kõigepealt terve leht, siis fotod

Ükskõik kuidas sa asja ette võtad, alusta iga terve lehe jäädvustamisest. Nii säilitad paigutuse, nagu albumi tegija selle välja mõtles: millised fotod kuuluvad kokku, käsitsi kirjutatud allkirjad, vahele pandud kaardid. Kui hiljem lahtivõtmisel või nihutamisel midagi viltu läheb, on sul vähemalt jäädvustatud, kuidas see oli.

Seejärel tee võimaluse korral olulistest fotodest eraldi ülesvõtted. Neid kasutad väljatrükkimiseks, suurendamiseks või uude albumisse panemiseks.

Skannida või pildistada

Lameskanner annab kõige teravama ja ühtlasema tulemuse. See sobib suurepäraselt üksikutele fotodele, lahtistele lehtedele ja lahtise köitega albumitele, näiteks kruviga albumitele või rõngaskaustadele, millest saad lehed välja võtta. Pane siis klaasile leht, mitte terve raamat.

Paksude, köidetud või haprate albumite puhul on pildistamine ohutum. Album jääb paigale, liigutad ainult kaamerat. Nii teed seda:

• Pane album akna lähedal lauale nii, et valgus langeb küljelt. Otsene päikesevalgus tekitab teravaid varje ja peegeldusi.
• Toeta avatud raamatut kaane alla pandud rullitud käterätiku või väikese padjaga, et selg ei peaks päris lapikuks minema.
• Hoia kaamerat või telefoni otse lehe kohal, soovitatavalt statiivil. Viltune nurk moonutab pilti.
• Eemalda lehelt plastik, kui see tuleb vaevata lahti. Kui kile on kinni, pildista piisavalt viltu, et peegeldusi vältida, ja paranda perspektiiv hiljem.
• Ära kasuta välku.

Tänapäevane telefon annab pere tarbeks täiesti hea tulemuse. Hübriidkaamera või peegelkaamera annab rohkem detaile, mida märkad siis, kui tahad fotot hiljem suurendada.

30,5 × 30,5 cm (12 × 12 tolli) leht ei mahu tavalisele A4-skannerile. Võid selle skannida kahes osas ja hiljem kokku liita, kuid see nõuab fototöötlusprogrammiga osavust. Pildistamine on siis sageli lihtsam.

Resolutsioon ja failivorming

Skannimisel väljendatakse resolutsiooni dpi-des ehk punktides tolli kohta. Täissuuruses väljatrüki jaoks piisab 300 dpi-st. Kui tahad fotot kunagi suuremalt välja trükkida või nägusid suurendada, skanni kõrgemalt: enamiku fotode jaoks on 600 dpi hea valik. Väikesed fotod, näiteks vanade albumite kontaktkoopiad, skanni 1200 dpi või rohkemaga. Kõrgemalt saab ka, aga siis lähevad failid nii suureks, et su arvutil võib nendega raskusi tekkida.

Pildistamisel ei loe dpi, vaid pikslite arv. Täida kaader võimalikult suures ulatuses lehe või fotoga, siis saad kaamerast kõige rohkem kätte. Olulisest fotost tee pigem eraldi lähivõte, kui et lõikad selle hiljem lehe pildist välja.

Failivormingu jaoks on sul kaks head valikut:

• TIFF säilitab kõik ilma kvaliteedikaota. Failid on suured, aga see on sinu master ehk fail, mida sa enam kunagi ei puutu.
• JPEG on väiksem ja töötab kõikjal. Vali kõrgeim kvaliteet, vähemalt 90 protsenti. Ära salvesta JPEG-faili pärast töötlemist ikka ja jälle uuesti, sest iga kord läheb natuke kvaliteeti kaotsi.

JPEG-faili hilisem teisendamine TIFF-iks ei muuda seda paremaks. Seega vali kohe alguses. Levinud töövõte on hoida masterit TIFF-ina või parima kvaliteediga JPEG-ina ning lisaks väiksemat koopiat jagamiseks.

Kui töötled fotosid, näiteks kärbid, sirgendad või värskendad värve, tee seda koopiaga. Jäta master selliseks, nagu see skannerist tuli.

Välja võtta või jätta paika

Võta lahti ainult need fotod, mis tulevad kergesti, näiteks nurkades või taskutes olevad fotod. Kõik, mis on kinni kleebitud, jäta digiteerimiseks lihtsalt paika. Lahtivõtmine võtab aega ja vahel läheb midagi viltu; see on omaette töö, hilisemaks ja kannatlikult tehtavaks.

Kui sa siiski võtad fotosid albumist välja, vaata kõigepealt tagakülge. Seal on sageli nimed, kuupäevad või fotograafi tempel. Skanni või pildista ka tagakülg, sest see info kuulub foto juurde. Ja pane fotod pärast täpselt samasse kohta tagasi, kui järjekord on loo jaoks oluline.

Pea meeles, et albumil endal on samuti väärtus. Fotode valik, allkirjad tuttavas käekirjas, järjekord: see kõik läheb kaotsi, kui kõik lahti võtad.

Nimed, mille järgi hiljem üles leiad

Kaust täis faile nimedega nagu IMG_4032 on aasta pärast kasutu. Mõtle eelnevalt välja kindel ülesehitus ja pea sellest kinni. Hästi toimiv süsteem:

• Iga albumi jaoks oma kaust äratuntava nimega, näiteks album-vanaema-annie-1955-1965.
• Failid nummerdatud lehtede järjekorras ja albumi nimega: vanaema-annie-p012.tif terve lehe jaoks, vanaema-annie-p012-03.tif selle lehe kolmanda foto jaoks.
• Alusta aastaarvuga, kui seda tead, näiteks 1962-rand-scheveningen-p012-03.tif. Siis järjestuvad failid iseenesest aja järgi.

Kasuta väiketähti, tühikute asemel sidekriipse ning ära kasuta märke nagu kaldkriipsud või kooloned. Need tekitavad hiljem teistes arvutites jama.

Käsitsi kirjutatud allkirjad ja selle, mida fotost tead, saad kirja panna faili kirjeldusse ehk metaandmetesse. Paljudel fotoprogrammidel on selleks väli. Või pea kaustas lihtsat tekstifaili, kuhu kirjutad iga failinime juurde, kes pildil on ja mida sa tead. Palu vanematel sugulastel kaasa vaadata, kuni see veel võimalik on, sest nemad teavad sageli, kes fotodel olevad inimesed on.

Hoia rohkem kui ühes kohas

Skann ühes sülearvutis on sama haavatav kui album pööningul. Hoolitse, et su failid oleksid vähemalt kahes kohas, näiteks välisel kõvakettal ja pilves, ning soovitatavalt üks koopia väljaspool oma kodu. Koopia venna või õe juures läheb ka arvesse. Kontrolli aeg-ajalt, kas failid ikka avanevad.

Kui tahad lehti näha ka raamatuna riiulil ja jagada neid, kellega soovid, siis just selleks on tehtud äpp nagu Scrappd.

Mida originaalidega teha

Ära viska midagi ära, ka siis mitte, kui kõik on skannitud. Skann jäädvustab selle, mida sina tol hetkel nägid; originaal sisaldab sageli rohkem. See kehtib eriti negatiivide kohta: hoia need alati alles, sest neis on rohkem infot, kui esimene skann välja toob.

Hoia albumeid jahedas, kuivas ja ühtlase temperatuuriga kohas, pigem elutoa kapis kui pööningul või keldris. Püsti või pikali, aga mitte teiste raamatute vahele kokku surutuna. Kui on lahtisi lehti, murdunud köiteid või fotosid, mis on kõvasti kinni, võib aidata restauraator.

Ja kasuta uute projektide jaoks koopiaid. Kui tahad vanavanemate fotot scrapbooki panna, trüki skann välja ja kleebi see sisse. Originaal jääb vanasse albumisse turvaliselt alles ning koopiat võid lõigata ja selle peale kirjutada nii palju, kui tahad.