Kes on vanal fotol ja millal see tehti

Kõik teavad seda karpi. Fotod pühapäevariietes inimestest, pulmad kiriku ees, väike poiss kolmerattalisel. Keegi pole kunagi midagi tagaküljele kirjutanud, sest toona teadsid kõik seda niigi. Kes neil fotodel on ja millal need tehti, on sageli siiski võimalik välja selgitada. Selleks on vaja veidi uurimistööd, luupi ja eelkõige inimesi, kes veel mäletavad.

Alusta perest ja alusta kohe

Parim allikas pole arhiivis, vaid köögilaua taga. Onud, tädid, vana naabrinaine: nemad tunnevad ära näod, majad ja sündmused, mis on sulle võõrad. See teadmine kaob koos nendega ja see juhtub kiiremini, kui arvad.

Mõni asi teeb sellise vestluse lihtsamaks:

• Võta kaasa väike pakk, kümme või kakskümmend fotot, mitte terve karp.
• Näita fotosid paberil või tahvelarvutis, kus saab suurendada. Vanemad inimesed tunnevad kellegi sageli ära alles siis, kui nägu on suurelt ekraanil.
• Esita avatud küsimusi. Mitte ainult, kes see on, vaid ka: kus see oli, mida tähistati, kes võis selle foto teha?
• Kirjuta kõik kohe üles, ka see, milles pole kindlust. „Arvatavasti tädi Riek, võib-olla tema õde“ on rohkem kui mitte midagi.
• Salvesta vestlus, kui kõik on sellega nõus. Lood, mis tulevad jutu sees, on hiljem sageli kõige väärtuslikumad.

Küsi ka eri sugulastelt eraldi. Üks teab nimesid, teine teab, kus maja asus. Kui nad räägivad teineteisele vastu, pane mõlemad versioonid kirja.

Arvuta sünniaastate järgi

Kui tead, kes fotol on, on sul sageli juba ajavahemik olemas. 1925. aastal sündinud inimese kihlusfoto on tõenäoliselt umbes 1940. aastatest. Laps, kes näeb välja umbes kuueaastane, annab üsna täpse hinnangu, kui tead tema sünniaastat.

See töötab ka vastupidi. Kui sul on grupifoto, millel tunned ära ühe inimese, hinda, kui vana ta välja näeb. See annab suuna ülejäänud inimeste kohta: kelle vanus suguvõsas sel hetkel klapib?

Foto liik räägib palju

Pööra foto ümber ja vaata seda kui eset. Formaat, kartong ja viimistlus muutusid aja jooksul ning see aitab dateerida.

• Väikesed portreed jäigal kartongil, umbes visiitkaardi suurused, kuuluvad peamiselt 19. sajandi teise poolde. Suuremad kartongil portreed, nn kabinetiformaat, tulid veidi hiljem ja püsisid 20. sajandi alguseni.
• Postkaardifotod, mille tagaküljel on aadressiväli, olid populaarsed 20. sajandi esimestel kümnenditel.
• Sakilise servaga fotosid näeb peamiselt 1950. ja 1960. aastate paiku.
• Valge äärega ruudukujulised värvifotod, mille värvid on nihkunud punase või oranži poole, viitavad sageli 1960. ja 1970. aastatele.
• 20. sajandi teise poole fotodel on tagaküljel või äärel mõnikord kuu ja aasta, mille on trükkinud foto ilmutanud fotolabor. Vaata hoolega, see kiri on sageli väga väike.

Sellised tunnused annavad ajavahemiku, mitte täpset kuupäeva. Inimesed hoidsid fotosid ka kaua alles ja lasid vanu portreesid vahel uuesti trükkida. Kasuta seda vihjena koos kõige muuga.

Fotograaf kui jälg

Vanadel stuudioportreedel on kartongi esi- või tagaküljel sageli fotograafi nimi koos kohanime ja mõnikord aadressiga. See on kulla väärt. Fotograafid kolisid, läksid pankrotti või andsid oma äri üle ning nende aadressid muutusid. Kui tead, millal fotograaf teatud aadressil tegutses, tead ka umbes, millal foto tehti.

Need andmed leiad vanadest aadressiraamatutest, ajalehekuulutustest ja mõnikord arhiivide või muuseumide koostatud fotograafide ülevaadetest. Stuudio asukoht ütleb lisaks, kus pere tol ajal elas või külas käis.

Riided, soengud ja taust

Mood on tuntud vihje, kuid ole sellega ettevaatlik. Maal ja vanemate inimeste seas jäi mood sageli aastaid maha ning pühapäevariideid kanti kaua. Riided annavad pigem aastakümne kui aasta.

Pane eriti tähele asju, mis muutusid kiiresti: seelikute pikkus, varrukate kuju, kübarad, soengud, prillid. Luup aitab. Vaata ka tausta. Autosid, jalgrattaid, poefassaade, tänavalaternaid ja reklaamsilte on sageli hea dateerida. Äratuntavat hoonet või tänavat saad võrrelda selle koha vanade fotodega mõnes pildiandmebaasis.

Klassipiltide, seltside või spordivõistkondade fotode puhul tasub iga nägu suurendusklaasiga uurida. Sageli on kuskil silt või lipp nime või aastaarvuga.

Arhiivid ja ajalehed

Kui tead umbes, kellega on tegu, saad edasi otsida avalikest allikatest. Hollandis on paljud sünni-, abielu- ja surmaregistrid digiteeritud ning otsitavad selliste lehtede kaudu nagu WieWasWie ja Open Archieven. Nii leiad sünniaastaid, õdede-vendade nimesid ja selle, kes kellega abiellus. Uuemad aktid pole veel avalikud: sünniaktid muutuvad avalikuks 100 aasta, abieluaktid 75 aasta ja surmaaktid 50 aasta pärast.

Digiteeritud ajalehtedes, näiteks Delpheris, on perekonnateated, kihlused, juubelid ja seltside ülevaated. Teade hõbepulmast võib seletada just seda fotot, mida oled aastaid vaadanud. Ära otsi ainult nime järgi: vanade ajalehtede tekstituvastus teeb vigu, nii et proovi ka nime variante või otsi koha ja kuupäeva järgi.

Ära unusta piirkondlikke arhiive ja koduloo seltse kohas, kus su pere elas. Neil on pildiandmebaasid tänavate ja hoonete vanade fotodega ning mõnikord terved kogud elanike scrapbook’idest ja albumitest. Kõik pole veebis; e-kiri või külaskäik annab sageli rohkem, kui ootad.

Mida tehisaru suudab

Paljud fotoprogrammid ja äpid rühmitavad nägusid automaatselt. See töötab ka vanade fotode skannidel ja võib olla kasulik: näed äkki, et sama mees on kaheteistkümnel fotol eri vanuses. Siis pead vaid ühe korra välja selgitama, kes ta on.

On ka teenuseid, mis võrdlevad vanadel fotodel olevaid nägusid teiste kasutajate fotodega või hindavad vanust või ajavahemikku. Pea seda soovituseks, mitte vastuseks. Näotuvastus eksib sarnase välimusega sugulaste puhul ja vanade, uduste fotode puhul veel sagedamini.

Tehisaru oskab fotot ka värvida või teravamaks muuta. See näeb ilus välja, kuid programm täidab ise selle, mida ta näha ei saa. Värvitud mantel ei näita seega päris värvi ning lihvitud nägu võib näida pisut teistsugune, kui inimene tegelikult oli. Hoia alati alles originaalskann ja kasuta töödeldud versiooni ainult vaatamiseks.

Mõtle ka sellele, mida jagad. Näotuvastus kasutab näoandmeid ja need on tundlikud. Pereliikmete fotod, mille paned veebiteenusesse, ei ole enam ainult sinu omad. Eriti elavate inimeste puhul küsi enne, kas see sobib.

Nimi tuleb lõpuks alati kellegi mälust või paberilt. Tehisaru aitab otsida, vastuse annavad pere ja arhiivid.

Pane see kirja neile, kes tulevad pärast sind

See, mille avastad, on väärtuslik vaid siis, kui see säilib. Kirjuta nii, et sellest saadakse aru ka viiekümne aasta pärast.

• Kirjuta üksikute fotode tagaküljele pehme pliiatsiga ja kerge survega, serva äärde. Ära kasuta pastakat ega viltpliiatsit, need suruvad läbi või määrivad.
• Pane kirja, kes on fotol vasakult paremale, täisnimedega, koht, aasta või ajavahemik ning kust sa seda tead: „onu Henki sõnul“ või „hinnatud riiete järgi“.
• Suuremate kogude jaoks koosta lihtne nimekiri, kus on iga foto kohta number, kes sellel on, kuupäev, fotograaf ja sinu teabe allikas.
• Hoia kogu selles järjekorras, milles selle said, või pane see järjekord kirja. Ka järjekord ise võib midagi tähendada.

Kui skannid fotosid, skanni ka tagakülg ja lisa nimed failinimesse või faili kirjeldusse. Kui tahad neid hoida ja perega jagada, saab Scrappdi-sugune äpp hoida skanne koos lugudega ühel riiulil.

Lõpuks kirjuta albumis või scrapbook’is lihtsalt nimed fotode alla, oma käekirjaga. Just see puudus fotodel selles karbis.