Happevaba ja ligniinivaba paber: mida see tähendab ja millal see loeb

Peaaegu iga skräppaberi paki peal see on: acid-free, happevaba. Sageli on kõrval ka lignin-free ja vahel archival või photo safe. Kõlab tähtsalt, aga vähesed teavad, mida see täpselt tähendab. Siit loed, mida hape ja ligniin sinu paberi ja fotodega teevad, millised sildid midagi ütlevad ja mille pärast tasub päriselt muretseda.

Mida hape paberiga teeb

Paberil on nagu veelgi pH-väärtus. Alla 7 on happeline, täpselt 7 on neutraalne ja sellest kõrgem on aluseline. Happevaba paberi pH on 7 või veidi kõrgem.

Happeline paber laguneb aeglaselt. Kiud nõrgenevad, paber kolletub ja muutub hapraks, kuni servad hakkavad murenema. Valgus, soojus ja niiskus kiirendavad seda protsessi.

Fotode jaoks on see eriti ebameeldiv, sest hape ei jää oma lehe sisse. See kandub üle kõigele, mis vastu on, ja seda nimetatakse happe migratsiooniks. Happelisel taustal olev foto võib seetõttu värvi muuta või plekiliseks minna. Sama mõju näed ajaleheväljalõikel, mis on aastaid kahe lehekülje vahel olnud: kõrvalolevale paberile jääb sageli pruun jälg.

Kes on kunagi avanud vana magnetalbumi, teab tulemust. Papplehed, liim ja plastik eritavad koos aineid, mis muudavad fotod kollaseks, jätavad nende tagaküljele plekke ja kleebivad need kinni.

Ligniin muudab paberi kollaseks

Ligniin on puidus olev looduslik aine, mis hoiab kiude koos, omamoodi taime liim. Puitmassist paber sisaldab seda ainet, kui seda tootmise käigus välja ei võeta.

Valguse, õhu, soojuse ja niiskuse mõjul ligniin laguneb. Selle käigus tekivad happed ja paber muutub kollaseks kuni pruuniks. Ajalehepaber on ligniini täis ning ajaleht, mis on paar päeva päikese käes aknalaual olnud, näitab, kui kiiresti see käia võib.

Hollandis kohtab ka sõna houtvrij („puiduvaba“). See ei tähenda, et paberis poleks puitu, vaid et see pole tehtud puidumassist. Kiududest on keemiliselt eemaldatud suurem osa ligniinist. Paljud tavalised valged printeripaberid on puiduvabad.

Happevaba ei ole sama mis ligniinivaba

Neid kahte mõistet nimetatakse sageli ühe hingetõmbega, aga need on erinevad omadused.

• Happevaba: paber on valmistamise hetkel neutraalne või kergelt aluseline.
• Ligniinivaba: ligniin on välja võetud, nii et sellest ei saa hiljem uusi happeid tekkida.

Paber võib tulla tehasest happevabana ja sisaldada siiski ligniini. Siis on see praegu neutraalne, aga aja jooksul tekivad sinna ikkagi happed. Seepärast on hea skräppaberi peal mõlemad mõisted.

Paljud happevabad paberid on lisaks puhverdatud. Siis on neis väike varu kaltsiumkarbonaati, kriidilaadset ainet, mis püüab kinni hiljem tekkivad või väljastpoolt tulevad happed. Paberile endale on selline puhver kasulik. Kui jutt on fotodest, vali kahtluse korral materjal, mis on PAT-testi läbinud.

On mõned erandid. Sinitrükke (tsüanotüüpiaid), dye-transfer-trükiseid ja loomse päritoluga materjale, nagu nahk, pärgament, vill ja siid, on parem hoida puhverdamata paberiga. Aluseline puhver võib neid kahjustada.

Arhiivikindel ja fotoohutu

Arhiivikindel (archival) kõlab ametlikult, aga tootesildina pole see kaitstud mõiste ja sellele pole kindlat standardit. Paberi puhul tähendab see praktikas tavaliselt happevaba ja ligniinivaba, vahel puidu asemel puuvillast tehtud paberit.

Ka fotoohutu (photo safe) pole kaitstud mõiste. Päris test on siiski olemas: Photographic Activity Test, lühidalt PAT, mis on kirjas rahvusvahelises standardis ISO 18916. See test kontrollib, kas materjal reageerib fotodega kahjulikult. Kui pakendil on PAT, on toode testitud ja testi läbinud. Happesuse või ligniini kohta see test midagi ei ütle.

Mis peab sinu albumis happevaba olema

Kõik albumis pole ühtviisi tähtis. Alusta sellest, mis puudutab fotot otse, ja liigu sealt edasi.

1. Taust, millel foto on, ja selle all olev võimalik matt.
2. Liim, kleeplint või fotonurgad, millega foto kinnitad.
3. Vastasleht. Suletud albumis on lehed üksteise peal, nii et happeline kaart vasakul puudutab aastaid paremal olevat fotot.
4. See, mis lehel veel on, näiteks embellishments ehk lehe kaunistused. Need on vähem kriitilised, aga on siiski vastu sinu paberit.

Enamik paberist, mida müüakse spetsiaalselt skräppijatele, on tänapäeval happevaba ja sageli ka ligniinivaba. Vaata siiski pakendit. Suurim risk peitub tavaliselt selles, mida sa ise juurde lisad: kaardid, kviitungid, ajaleheväljalõiked, pakendid ja muu kodune paber.

Iga raamat ei pea sada aastat vastu pidama. Junk journal'is, kus on vanad raamatulehed, teepakid ja papitükid, käib kolletumine lihtsalt asja juurde. Kuni sa sinna originaalfotosid või asendamatuid asju ei kleebi, ei pea kõik happevaba olema. Kasuta siis väljatrükke ja hoia originaale eraldi.

Nii tunned hea materjali ära

• Loe silti. Otsi sõnu happevaba ja ligniinivaba või acid-free ja lignin-free. Kui on kirjas ainult happevaba, ei tea sa ligniini kohta midagi.
• Lamav kaheksa (lõpmatuse märk) ringis tähendab, et paber vastab standardile ISO 9706, mis on püsiva paberi standard.
• Kõige puhul, mis fotot otse puudutab, on PAT pakendil hea märk.
• Silti pole? pH-testpliiatsiga tõmbad väikese kriipsu ja näed värvi järgi, kas paber on happeline. Mis värv mida tähendab, on pliiatsil kirjas. Testi servas, mida ei paista, sest kriips jääb nähtavaks. Ligniini selline pliiats ei mõõda.

Ole ettevaatlik ajalehepaberi, karpide pruuni papi, munakarpide, odava pakkepaberi ja vanade raamatulehtedega. Need sisaldavad sageli ligniini või hapet. Termopaberist kviitungitel on teine probleem: tekst tuhmub.

Pruun ei ole automaatselt halb. Skräppijatele mõeldud kraftpaber ja kraftpapp tehakse sageli happevaba ja ligniinivabana. Ka siin otsustab silt.

Mida teha materjaliga, mis pole happevaba

Väljalõige või kaart, mis pole happevaba, ei pea albumist välja jääma. On piisavalt võimalusi, kuidas seda ohutult kaasata.

• Tee koopia. Skaneeri see ja prindi heale paberile või tee värvikoopia. Originaali hoiad eraldi, karbis või kaustas.
• Eralda see. Pane see polüpropüleenist, polüetüleenist või polüestrist kilesse, mitte kunagi PVC-st. Siis ei saa see muu vastu olla.
• Pane vahele kiht. Happevaba ja ligniinivaba paberileht kahe lehekülje vahel peab happe kinni. Nii hoitakse arhiivides ka vanu kleebisalbumeid.
• Pane fotole matt. Kinnita foto happevabast cardstock'ist ehk skräppijate kasutatavast tugevast ühevärvilisest paberist matile. Siis on foto ja kahtlase tausta vahel puhver.
• Kasuta happeneutraliseerivat spreid. Selline sprei neutraliseerib happe ja jätab maha puhvri. Ligniini see ei eemalda, nii et paber muudab ikka värvi, lihtsalt aeglasemalt. Testi esmalt nurgas, sest mõned tindid ja värvid reageerivad sellele.

Vana albumi puhul, mis juba värvi muudab, ei vii need nipid piisavalt kaugele. See nõuab omaette lähenemist ning väärtuslike või kahjustatud esemete puhul vahel restauraatorit.

Kui kaua happevaba paber vastu peab

Täpset aastate arvu ei oska keegi öelda. Tuntud arvud on hinnangud. Hea happevaba puhverdatud paber võib õigel hoidmisel kesta sadu aastaid. Püsiva arhiivipaberi rusikareegel on umbes 2-protsendiline kaltsiumkarbonaadi puhver. Happeline ja ligniinirikas paber võib seevastu juba ühe inimpõlve jooksul kollaseks ja hapraks muutuda.

Koht, kus oma raamatuid hoiad, loeb vähemalt sama palju kui paber. Vali pime ja kuiv koht, kus õhuniiskus on umbes 30–50 protsenti ja temperatuur umbes 21 kraadi või jahedam ning ei kõigu tugevalt. Seepärast pole pööning, kelder ega garaaž hea koht, nagu ka mitte kapp radiaatori kõrval.

Album on nii tugev kui tema nõrgim osa. Kõige ilusam ligniinivaba paber ei aita palju, kui liim hakkab kolletuma või kiled on PVC-st. Kui tahad olla kindel, et su mälestused säilivad, skaneeri oma lehed ka sisse. Siis on sul alati koopia, ükskõik mis paberiga juhtub.