Miks fotod kolletuvad ja kuidas seda vältida

Võtad välja vana kingakarbi ja näed seda kohe. Valged servad on kollaseks muutunud, taevas on oranž ja vanaema kleidil on imelik roosa kuma. See pole halb õnn ega enamasti ka halb foto. See on keemia, ja suurt osa sellest saad pidurdada.

Mis juhtub, kui foto värvi muudab

Foto on rohkem kui paber, millel on pilt. Paberil on õhuke želatiinikiht, emulsioon, ja pilt asub selle sees. See, mis valesti läheb, sõltub sellest, mis selles kihis on.

Fotolaborist tulnud värvifotol koosneb pilt kolmest värvainest: tsüaanist, magentast ja kollasest. Need lagunevad aeglaselt, aga mitte ühe kiirusega. Kui üks kaob kiiremini kui ülejäänud kaks, saab kogu foto värvivarjundi. Seepärast on paljud kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate pildid muutunud punaseks või oranžiks: sinakasroheline värvaine on siis kõige rohkem kahanenud. Lisaks võivad emulsiooni jäänud ained ise kolletuda, mida näed eriti valgetel aladel ja servades.

Mustvalgetel fotodel koosneb pilt hõbedast. Hõbe reageerib papist, liimist ja õhust pärit hapete ja aurudega, täpselt nagu hõbelusikas tuhmub. Pilt muutub siis kollakaspruuniks ja kahvatumaks ning vahel näed servades metallilist läiget. Väga vanad üheksateistkümnenda sajandi pildid, näiteks albumiinfotod, kolletuvad sageli ka iseenesest, muu hulgas seetõttu, et kihis olev munavalge muudab värvi.

Siis on veel ümbritsev paber ja papp. Puitmassist paber, millest ligniini pole eemaldatud, muutub happeliseks, kolletub ja muutub hapraks. Seda hapet annab see edasi kõigele, mis vastu on. Arhiivitöötajad nimetavad seda aeglaseks tuleks: sa ei näe seda põlemas, aga see käib edasi.

Neli peamist süüdlast

Peaaegu kogu seda lagunemist kiirendavad neli asja. Täielikult peatada seda ei saa, sest värvimuutus on keemiline reaktsioon, mis jätkub alati natuke. Küll aga saad seda tublisti aeglustada.

• Valgus. Päevavalgusest ja luminofoorlampidest tulev UV-kiirgus lagundab värvaineid, aga kaasa aitab ka tavaline nähtav valgus. Mida eredam ja pikem, seda kiiremini see käib. Aknalaual seisev foto pleekib tavaliselt esimesena.
• Hape. See tuleb happelisest paberist ja papist, mõnest liimist, kleeplindist ja odavatest PVC-plastümbristest. Vanaaegsete magnetalbumite kleepuvad lehed on kurikuulsad: papp, liim ja plast eraldavad koos aure, mis kahjustavad värve ja jätavad tagaküljele plekke.
• Soojus. Iga keemiline reaktsioon käib soojemas kiiremini. Pööning, mis suvel kuumaks läheb, kiirendab lagunemist seega aasta-aastalt.
• Niiskus. Niiske õhk kiirendab värvaine ja hõbeda lagunemist, paneb želatiini klaasi ja plasti külge kleepuma ning annab hallitusele võimaluse. Liiga kuiv pole ka hea, sest siis fotod rulluvad ja paber muutub hapraks. Kõige kahjulikumad on kiired muutused.

Fotode jaoks on kasulik juhis umbes 30–50-protsendine õhuniiskus ja temperatuur mitte üle umbes 21 kraadi. Kapp tavalises köetud elutoas jääb sellele sageli piisavalt lähedale. Pööning, kuur, garaaž või niiske kelder mitte. Raamatute ja karpide parimast kohast loed lähemalt meie artiklist scrapbook’ide hoidmise kohta.

Miks üks pilt kolletub kiiremini kui teine

Kaks samast aastast pärit fotot võivad kolmekümne aasta pärast välja näha täiesti erinevad. Tavaliselt on põhjus üks järgmistest:

1. Pildi liik. Värvifotod on haavatavamad kui hästi töödeldud mustvalged fotod. Kiirfotod, näiteks polaroidid, on sageli eriti tundlikud valguse ja soojuse suhtes.
2. Printeri tint. Kodus värvainetindiga (dye) prinditud pildid pleekivad kiiremini kui pigmenttindiga prinditud, eriti kui need on kaitseta õhu käes.
3. Töötlemine. Kui fotot pole laboris korralikult loputatud, jäävad sinna kemikaalid, mis hiljem kollaste või pruunidena välja löövad.
4. Kus see lebas või rippus. Pimedas karbis olnud foto peab palju kauem vastu kui foto, mis on aastaid päikese käes seisnud. Sageli näed vahet ühe foto piires: raami all olnud serv on veel värske, ülejäänu on pleekinud.
5. Mille vastas see lebas. Kõrval olnud ajaleheväljalõige, happeline papist albumileht või tagaküljel olev kleeplint jätavad jälgi. Vahel näed plekki täpselt väljalõike kujul.
6. Kuidas seda käes hoiti. Sõrmed jätavad pildipoolele rasva ja hapet ning see tuleb aastate pärast nähtavale. Võta fotosid servadest, puhaste ja kuivade kätega.

Mida saad veel värvi muutnud fotode heaks teha

Kodus ei saa sa kolletunud või pleekinud pilti endiseks tagasi muuta. Värvaine, mis on kadunud, tagasi ei tule. Küll aga saad hoolitseda selle eest, et kahjustus siin peatuks.

• Võta foto eemale kõigest, mis seda kahjustab: happelistest albumilehtedest, kleeplindist, kummidest, kirjaklambritest ja PVC-ümbristest. Kui see on kinni kleepunud, ära tiri. Sellest räägib meie artikkel kinni kleepunud fotode ohutust lahtivõtmisest.
• Hoia seda pimedas, jahedas ja kuivas, polüpropüleenist, polüestrist või polüetüleenist ümbrises, happevabas karbis.
• Ära töötle seda ise vee, valgendi ega puhastusvahenditega ja ära lamineeri. Kleeplint rebendil teeb kahju aja jooksul ainult suuremaks.
• Ära viska negatiive ära. Need on sageli pimedas lebanud ja on siis paremini säilinud kui pilt ise. Negatiivist saad lasta uue pildi teha või selle skannida.
• Kui foto on väga väärtuslik või kleepunud klaasi või plasti külge, küsi kõigepealt fotorestauraatorilt nõu.

Fotod ohutult raami

Seinal olev foto saab iga päev valgust. Seepärast riputavad muuseumid sageli üles koopia ja hoiavad originaali pimedas. Nii saad teha ka sina: lase oma kõige ilusamast vanast fotost teha hea uus väljatrükk ja pane see raami.

Kui tahad siiski originaali raamida, pea silmas järgmist:

• Kasuta happevabast papist, eelistatult puuvillapapist passepartuud. Nii ei puutu foto klaasi ja želatiin ei saa selle külge kleepuda.
• Kinnita foto papi külge fotonurkade või happevaba linase teibiga, mitte kunagi liimi või kleeplindiga foto enda peale.
• Asenda odava raami õhuke papist tagasein happevaba papiga. Sellised tagaseinad on sageli tehtud happelisest puitmassipapist.
• Vali UV-filtriga klaas. See peab osa kahjulikust valgusest kinni, aga ei tee fotot haavamatuks.
• Ära riputa seda päikese kätte, radiaatori ega ahju kohale, vannituppa ega kööki ja pigem mitte külmale välisseinale.
• Vaheta. Foto, mis ripub paar kuud ja on siis mõnda aega pimedas, peab kauem vastu.

Digitaalne taastamine kui viimane abinõu

Kui foto on tõesti pleekinud, on digitaalne taastamine sageli ainus viis algseid värve uuesti näha. Seni kuni igast värvainest on midagi alles, on pildis tavaliselt rohkem teavet, kui palja silmaga näed.

1. Skanni foto enne, kui midagi muud teed, kõrge eraldusvõimega, tavalise pildi puhul sageli 600 dpi. Väikesed fotod skanni suuremaga.
2. Hoia see esimene skann töötlemata, kvaliteedikaota failivormingus, näiteks TIFF. See on sinu digitaalne originaal.
3. Tööta alati koopiaga. Paljudel skannimisprogrammidel on valik pleekinud värvide taastamiseks ja fototöötlusprogrammis saad värvikanaleid eraldi reguleerida. Punaseks muutunud fotolt eemaldad nii punase varjundi ja tood sinakasrohelise tagasi.
4. Lase taastatud versioonist teha uus väljatrükk albumi või seina jaoks. Originaal jääb karpi turvaliselt alles.

Selline skann on ühtlasi varukoopia pildist sellisena, nagu see praegu on, ja just selleks ongi Scrappdis riiul.

Sa ei pea kõike ühe pärastlõunaga korda saama. Alusta fotodest, mis on sulle kõige kallimad, võta need päikese käest ja happelise papi juurest ära ning skanni need. Siis on kõige tähtsam juba hoitud.