Kuidas sündis kollaaž: Picassost ja Braque'ist Hannah Höchini

Kui kleebid päevikus ajaleheriba, kassatšeki ja ajakirjast välja lõigatud lille üksteise peale, teed midagi, mida veidi üle saja aasta tagasi peeti väikeseks revolutsiooniks. Kollaaž on nüüd nii tavaline, et unustame, et keegi tegi seda kunagi esimest korda. Selle ajalugu on üllatavalt põnev ja annab sulle mõne kasuliku idee ka oma lehekülgede jaoks.

Kust sõna pärit on

Kollaaž tuleb prantsuse keelest. Tegusõna coller tähendab kleepima või liimima ning colle on liim. Sõna ise ütleb seega vaid nii palju: midagi, mis on kokku kleebitud.

Kunstnikud, kes tehnika kuulsaks tegid, kasutasid algul teist terminit: papier collé ehk kleebitud paber. Alles hiljem sai kollaažist üldnimetus kõige jaoks, mida aluspinnale kleebid, olgu see paber, kangas, fotod või väikesed esemed. Kui teos ulatub selgelt ruumi, räägitakse pigem assamblaažist.

Sürrealist Max Ernst märkis hiljem kuivalt, et kollaaži ei tee liim. Selles on tõtt. Asi pole kleepimises, vaid selles, mis juhtub, kui paned kõrvuti asjad, mis kokku ei käi.

Lõigati ja kleebiti juba sajandeid

Picassot ja Braque'i nimetatakse sageli kollaaži leiutajateks, kuid lõikamine ja kleepimine on palju vanem. Jaapani kalligraafid kirjutasid juba umbes 12. sajandil oma luuletusi lehtedele, mis olid kokku pandud rebitud ja värvitud paberist, mõnikord kulla ja hõbedaga. Hiinas arenes välja paberilõikekunst.

Euroopas kleebiti sajandeid albumitesse igasuguseid asju. 18. sajandil hakkas inglanna Mary Delany 72-aastaselt tegema botaanilisi „mosaiike“ pisikestest värvilise paberi tükkidest. Ta tegi neid peaaegu tuhat. 19. sajandil lõikasid viktoriaanliku ajastu daamid fotosid välja ja kleepisid need joonistatud või maalitud taustadele, aastakümneid enne kubiste. Ning sõbrapäevakaardid, kleepealbumid ja salmialbumid olid täis välja lõigatud pilte.

See, et kõike seda peeti kaua kodukäsitööks ja mitte kunstiks, tuleb allpool veel jutuks.

Papier collé Picasso ja Braque'i juures

1912. aastal juhtus maalikunstis midagi. Pablo Picasso ja Georges Braque töötasid siis tihedalt koos kubismi kallal. See on maalimisviis, mis lõhub esemed tasapindadeks ja näitab neid korraga mitmest küljest.

1912. aasta kevadel tegi Picasso väikese natüürmordi, millesse kleepis tüki vahariiet, millele oli trükitud punutud tooliistme muster. Ovaalse lõuendi ümber pani ta raamiks nööri. Päris tükk tegelikkust keset maali: see oli uus.

Samal aastal nägi Braque poes tapeeti, mis imiteeris puitu. Ta ostis rulli, lõikas sellest tükke ja kleepis need puusöejoonistusele puuviljakausist ja klaasist. Seda peetakse esimeseks papier collé'ks. Picasso oli kohe vaimustuses. Järgmistel kuudel tegid nad koos kümneid selliseid töid, kasutades ajalehelehekülgi, etikette, noodipaberit, sigaretipaberit ja mängukaarte.

Miks see nii eriline oli? Maalikunstnik oli tegelikkust alati värviga jäljendanud. Nüüd oli lõuendil päris tükk ajalehte, päris tähtedega. Ajalehepaber oli korraga pind kompositsioonis, tükike halli, ja viide selle päeva uudistele. Mäng selle vahel, mis miski on ja mida see kujutab, tegi kollaažist tõsiseltvõetava kunstivormi.

Dada: lõikamine kui protest

Esimese maailmasõja ajal kogunes Zürichis rühm kunstnikke, kes tahtsid naeruvääristada sõda, kodanlikku korda ja kunsti ennast. Nad nimetasid end Dadaks. See algas 1916. aastal Cabaret Voltaire'is. Hans Arp lasi juhusel kaasa töötada: ta laskis paberitükikestel kukkuda ja kleepis need sinna, kuhu need maandusid.

Dada levis kiiresti Berliini ja seal muutus kollaaž teravamaks. Kunstnikud lõikasid ajalehtedest ja ajakirjadest fotosid välja ning panid need uude, sageli kibedasse seosesse. Seda nimetasid nad fotomontaažiks. Berliini dadaistid ei pidanud end kunstnikeks, vaid monteerijateks: inimesteks, kes panevad kokku seda, mis on juba olemas.

Hannah Höch: käärid kui terav nuga

Selle ringi tuntuim naine on Hannah Höch (1889–1978). Koos Raoul Hausmanniga arendas ta välja fotomontaaži ja teda peetakse üheks selle leiutajaks.

Tema tuntuimal teosel on pealkiri, mis on juba ise kollaaž: Schnitt mit dem Küchenmesser Dada durch die letzte Weimarer Bierbauchkulturepoche Deutschlands, umbes „Dada kööginoalõige läbi Saksamaa viimase Weimari õllekõhukultuuri ajastu“. See on suur ja kirju teos, täis välja lõigatud poliitikute, sõjaväelaste ja kunstnike päid, nende vahel masinad, rahvahulgad ja üksikud tähed.

Silma torkab kööginuga. Höch kasutas teadlikult kodust kujundit ning töötas aastaid kirjastuses, kus tegi naisteajakirjadele käsitöömustreid. Ta lõikas välja naisteajakirjadest, moepiltidest ja tikkimismustritest ning pani need kõrvuti võimu ja tehnika kujunditega. Nii näitas ta, kuidas naisi meedias kujutati, ja seadis kahtluse alla 1920. aastate uue naise. Vaatamata oma andele sai ta Dada sees vähem tunnustust kui tema meessoost kolleegid.

Kurt Schwitters ja Merz

Hannoveris töötas omamoodi Kurt Schwitters (1887–1948). Ta korjas üles selle, mida teised ära viskasid: trammipiletid, etiketid, papitükid, nööri, niidi, nööbid, pakendid. Neist tegi ta kollaaže, mis on rahulikult ja hoolikalt üles ehitatud, pigem poeetilised kui agressiivsed.

Ta nimetas oma loomingut Merziks. Sõna pärines ühe panga välja lõigatud reklaamist, kus sõnast Kommerz jäi järele vaid see tükike. Schwittersi jaoks sai Merzist rohkem kui nimi. See tähendas tervet töötamise viisi: kõik võib olla materjal ja kunstnik annab sellele uue koha.

Ta läks üha kaugemale. Oma Hannoveri kodus ehitas ta aastaid Merzbau'd, kollaaži, millest kasvas ruum, mille läbi sai kõndida. See hävis Teises maailmasõjas ja on teada vaid fotodelt ja rekonstruktsioonidest.

Kui teed tšekkidest ja pakenditest junk journal'i, oled Schwittersile lähemal, kui arvata oskad.

Femmage: naised ja kollaažitraditsioon

1970. aastatel vaatasid kaks Ameerika kunstnikku, Miriam Schapiro ja Melissa Meyer, seda ajalugu uue pilguga. Nad küsisid, miks kollaaži hakati kunstiks pidama alles siis, kui Picasso seda tegi. Naised olid sajandeid lõiganud, kleepinud, tikkinud, kogunud ja õmmelnud. Nad tegid kanga jääkidest tekke, kleepealbumeid, albumeid, sõbrapäevakaarte ja kaunistatud karpe.

Schapiro ja Meyer andsid sellele tegevusele nime: femmage. See on kokkutõmme sõnast femme ehk naine ning kollaaži ja montaaži järelliitest. Nad kirjeldasid seda 1970. aastate lõpus ühes essees. Femmage ühendab paberi ja pildi kodumaiste materjalidega, nagu kangas, pits, nööbid ja pisted, ning teeb igapäevaelust nii teema kui ka töömeetodi.

Mis teeb nende idee nii tugevaks: see asetab scrapbookija, tekiõmbleja ja kleepealbumiga naise samasse ritta suurte nimedega. Vahe pole kunagi olnud tehnikas, vaid selles, kellel oli lubatud kunsti teha.

Kunstiteosest päevikuni

Pärast Teist maailmasõda kasutati kollaaži kõikjal: popkunstis, postikunstis, raamatuillustratsioonides ja reklaamis. Arvutiga jõudsid lõikamine ja kleepimine sõnadena igasse menüüsse. Samal ajal jäi käsitsi tehtud kollaaž alles, nii kunstis kui ka väljaspool seda.

Art journal ja junk journal on kõigi nende voolude otsesed pärijad. Töötad leitud materjaliga, laotad kihte, jätad servad näha, ühendad pilti ja teksti. Ainult et see ei ripu muuseumi seinal, vaid on raamatus, mille avad.

Mida saad nendelt kunstnikelt õppida

• Kasuta päris asju. Pilet, tükk tapeeti või ümbrik räägib rohkem kui pilt sellest. Picasso vahariidetükk toimib, sest see on päris.
• Pane vastandid kõrvuti. Höch ühendas kodused asjad poliitikaga, pehme kõvaga, ja see tegi tema loomingu tugevaks. Moepilt rongipileti kõrval loob loo.
• Vaata oma prügi. Schwitters näitas, et äravisatud materjalil on väljendusjõudu. Hoia karbike tšekkide, etikettide ja ilusa kirjaga pakendite jaoks.
• Jäta servad näha. Rebitud ja jämedalt lõigatud servad näitavad, et midagi on kleebitud, ja just see ongi võlu.
• Kasuta sõnu pildina. Kubistidel on üksikud tähed ja ajaleheribad hallid pinnad ja samal ajal tekst. Paar välja lõigatud sõna võivad olla sinu journaling.
• Mõtle kontekstile. Pildi tähendus muutub selle järgi, mis on selle kõrval. Proovi enne kleepimist asju ringi tõsta.
• Võta oma traditsiooni tõsiselt. Seda, mida sina laua taga kääride ja liimiga teed, on naised teinud sajandeid. See pole nikerdamine, see on oskus.

Pane homme kolm asja kõrvuti, millel pole omavahel mingit pistmist: etikett, foto, sõna ajalehest. Tõsta neid ringi, kuni midagi juhtub. Nii algas see ka 1912. aastal.