Ajalugu ja tähendus

Scrapbooking tähendab mälestuste hoidmist albumis: paned fotod, paberitükid ja teksti koos kaunistatud lehele. Tavalisest fotoalbumist eristab seda lugu. Kirjutad juurde, mis juhtus, kes seal olid ja miks see oluline oli.

Ühel lehel, mida nimetatakse ka layout'iks, ühendad tavaliselt:

• ühe või mitu fotot
• taustapaberi ja kaunistused (embellishments)
• pealkirja ja journaling'u ehk fotode juurde käiva teksti
• vahel päris mälestusesemeid, näiteks pileti või kassatšeki

Seda saab teha paberil, digitaalselt arvutis või nende kahe segus. Õiget ega valet viisi ei ole.

Loe ka: Mis on scrapbooking ja milline vorm sobib sulle

Scrapbooking ei ole meie aja leiutis: inimesed on sajandeid tühjadesse raamatutesse mälestusi kleepinud ja kirjutanud. Renessansiajal pidasid õpetlased märkmikke tsitaatide ja huvitavate faktidega ning üliõpilased lasid sõpradel kirjutada midagi oma album amicorum'isse.

Päris populaarseks sai kleebitud albumi pidamine 19. sajandil. Tekkis odav trükis, näiteks ajalehed ja värvilised pildid, ning neid lõigati välja ja kleebiti albumisse koos kirjade, luuletuste ja hiljem fotodega.

Hobi, nagu me seda praegu tunneme, koos happevaba paberi, spetsiaalsete albumite ja oma poodidega, sündis eelmise sajandi kaheksakümnendatel Ameerika Ühendriikides ja jõudis seejärel Euroopasse.

Loe ka: Scrapbooki ajalugu läikepiltidest journal'ini

Scrapbooking lõõgastab, sest tegeled kätega ja su tähelepanu on täielikult ühel asjal. Lõikamine, paigutamine ja kleepimine võib mõjuda nagu meditatsioon: paljud muretsevad siis vähem ja on rohkem hetkes.

Lisaks mõjutab see su meeleolu:

• vaatad tagasi ilusatele hetkedele ja see tekitab sageli sooja tunde
• teed valmis midagi, mida saad käes hoida, ja see on hea tunne
• kirjutamine sellest, mida läbi elasid, aitab seda mõtestada

Paljud scrapbookijad märkavad, et see toimib eriti siis, kui sa ei taha kõike liiga täiuslikult teha. Niipea kui leht peab valmis saama, kaob rahu.

Loe ka: Miks scrapbooking võib tuua rahu ja rahulolu

Jah, just nüüd. Tuhandeid fotosid telefonis vaatad harva uuesti, aga album on laual ja seda avatakse iseenesest.

Paberraamatul on mõned asjad, mis ekraanil puuduvad:

• seda saab käes hoida, lehitseda ja koos vaadata
• sinna saab panna päris asju, näiteks sissepääsupileti või kellegi käekirjaga sedeli
• see ei sõltu äpist, kontost ega failivormingust, mis kahekümne aasta pärast ehk enam ei tööta

Digitaalne ja paber ei välista teineteist. Paljud scrapbookijad valivad oma parimad fotod kõigepealt digitaalselt välja ja prindivad albumi jaoks ainult need.

Loe ka: Scrapbook, fotoraamat või fotoalbum: mis sulle sobib

Tuntuimad eelkäijad on commonplace book, album amicorum ja luulealbum.

• Commonplace book: märkmik, kuhu koguti teemade kaupa tsitaate, luuletusi, retsepte ja huvitavaid teadmisi.
• Album amicorum (saksa keeles Stammbuch): 16. sajandist pärit sõprade raamat, peamiselt üliõpilaste oma, kuhu sõbrad ja õppejõud kirjutasid sententsi, oma nime ning vahel joonistasid pildi või vapi.
• Luulealbum: selle hilisem, kodusem versioon salmikeste ja läikepiltidega.

Lisaks kleepisid inimesed 19. sajandil väljalõikeid ja pilte kleepealbumitesse. Kõigist neist harjumustest kasvas välja scrapbook: raamat, kuhu tood kokku teksti, pildi ja mälestused.

Loe ka: Commonplace book'ist salmikuni: scrapbook'i eellased

Jah, paljudele võib see aidata, kuigi mitte kõigile. Albumi tegemine kellestki, kelle oled kaotanud, annab sulle aega selle inimese juures peatuda ja kurbus saab kuju, millega saad midagi teha.

Scrapbookijad räägivad sageli, et see tundub nagu korraks teisel külas käimine. Tulemus on pealegi midagi, mida saad perega jagada, näiteks pärast matuseid.

Mõned näpunäited:

• alusta väikselt, mõne sulle kalli fotoga
• pane mälestused kirja, kuni need on veel värsked
• jäta udused või topeltfotod julgelt välja
• tee pausi, kui läheb liiga raskeks

Kui kurbus sind ikka üle ujutab, otsi tuge ka kelleltki teiselt. Album ei asenda abi.

Loe ka: Scrapbooking leinas ja kaotuses

Seda kasutatakse vahel abivahendina, kuid scrapbooking ise ei ole teraapia. Küll aga kasutatakse nõustamises selle osi: loovat tegevust, tagasivaatamist ja kirjutamist.

Mõned näited:

• eakatel ja dementsusega inimestel aitavad fotod ja albumid mälestusi meenutada ja vestlusi algatada
• leinanõustamises aitab mälestusraamat kaotust mõtestada
• kirjutamine sellest, mida läbi elasid, aitab stressi vähendada ja tundeid korrastada

Enda jaoks võib see olla lihtsalt lõõgastav hobi. Kui sul on masendus, ärevus või trauma, on see ilus lisa spetsialisti abile, aga mitte selle asendus.

Loe ka: Miks scrapbooking võib tuua rahu ja rahulolu

Kollaaži kui kunstivormi omistatakse tavaliselt Georges Braque'ile ja Pablo Picassole, kes hakkasid umbes 1912. aastal oma kubistlikesse töödesse paberit ja muid materjale kleepima. Braque kleepis joonistusele puusüü mustriga tapeeti, Picasso kasutas natüürmordis tükki vakstut.

Kuid paberiga kleepimine on palju vanem. Jaapanis kleepisid kalligraafid juba sajandeid varem paberitükke oma luuletuste alusele ja 18. sajandil tegi inglanna Mary Delany sadu lilli pisikestest paberitükkidest.

Sõna kollaaž tuleb prantsuse sõnast coller, kleepima. Pärast kubiste jätkasid sellega teiste seas dadaistid, tehes väljalõigatud fotodest fotomontaaže.

Loe ka: Kuidas sündis kollaaž: Picassost ja Braque'ist Hannah Höchini

Mark Twainile tundus kleepimine nii tülikas, et ta mõtles ise välja kleepealbumi, millele sai 1873. aastal patendi. Lehtedel oli juba kiht kuiva liimi. Seda tuli ainult niisutada, et väljalõige peale kleepida, umbes nagu postmargi puhul.

Albumit müüdi mitmes versioonis ja see oli üks tema edukamaid äriideid. See näitab, kui tavaline oli 19. sajandil ajaleheväljalõigete ja piltide hoidmine.

Praegustele scrapbookijatele on see eelkõige tore fakt. Tolleaegne liim ei olnud happevaba, nii et sellised vanad albumid tõmbuvad värvi ja muutuvad sageli hapraks.

Loe ka: Scrapbooki ajalugu läikepiltidest journal'ini

Sest esimest korda oli palju ilusat ja odavat trükist, mida hoida. Uue trükitehnika, kromolitograafia tõttu tekkisid värvilised pildid, kaardid ja reklaampildikesed, ning neid lõigati massiliselt välja ja kleebiti albumitesse.

Ka oskas üha rohkem inimesi lugeda ning ajalehed ja ajakirjad muutusid taskukohaseks. Mida pidasid ilusaks või oluliseks, selle lõikasid välja: luuletused, artiklid, retseptid.

Kleepealbumeid pidasid eriti naised, omamoodi pildipäevikuna. Sõbrannad vahetasid pilte ja näitasid üksteisele oma albumeid. Läikepildid, mis hiljem luulealbumitesse jõudsid, pärinevad sellest traditsioonist. Kui tuli fotograafia, lisandusid järk-järgult ka fotod.

Loe ka: Scrapbooki ajalugu läikepiltidest journal'ini

See juhtus eelmise sajandi kaheksakümnendatel Ameerika Ühendriikides. Huvi sugupuu-uurimise ja perekonnaloo vastu kasvas ja samal ajal mõisteti üha enam, et tavalistes albumites fotod tuhmuvad ja saavad kahjustada.

Ettevõtted hakkasid müüma fotodele ohutuid albumeid ja paberit ning seletama, kuidas ilusat lehte teha. Tekkisid töötoad, scrapbooking'u poed, ajakirjad ja kokkusaamised, kus inimesed koos oma albumite kallal töötasid.

Alates üheksakümnendatest levis hobi Euroopasse, ka Hollandisse ja Belgiasse. Hiljem lisandusid digitaalne scrapbooking, sotsiaalmeedia ja uued vormid, näiteks junk journal'id.

Loe ka: Scrapbooki ajalugu läikepiltidest journal'ini

Ei, aga see on muutunud. Tipphetk, mil igas linnas oli suur scrapbooking'u pood, on möödas, samas on lisandunud uued vormid: junk journal'id, pocket scrapbooking, reisipäevikud ning digitaalne või hübriidne scrapbooking.

Alles jääb vajadus hoida mälestusi millegi sees, mida saab lehitseda. Just seetõttu, et fotod on nüüd peamiselt telefonides, avastavad paljud kleepimise uuesti.

Ka iga inimese puhul käib see lainetena. Paljudel scrapbookijatel on perioode, kus nad aastaid midagi ei tee ja siis ikkagi uuesti alustavad, sageli teises stiilis või väiksemas formaadis kui varem. See käib asja juurde.

See on sinu enda otsustada ja enamik scrapbookijaid teeb natuke mõlemat. Suur osa on eelkõige memory keeper'id: esikohal on fotod ja lugu, kaunistused aitavad neid lihtsalt esile tuua.

Teised teevad seda peamiselt tegemise enda pärast. Nad töötavad värvide, templite ja kihtidega ega kasuta vahel isegi oma fotosid. See on lähedal art journaling'ule.

Kasulik küsimus endale: kas tahan, et keegi saaks sellest kolmekümne aasta pärast aru? Siis on nimed, kuupäevad ja paar lauset teksti olulisemad kui järjekordne kaunistuskiht. Kui sulle on tähtis tänane rõõm, võib see sama hästi olla puhtalt loominguline.

Loe ka: Art journaling: kuidas alustada

Ei, see on vanast ajast olnud ka seltskondlik tegevus. Juba 19. sajandil näitasid sõbrannad üksteisele oma kleepealbumeid ja vahetasid pilte.

Praegu saab koos scrapbooking'ut teha mitmel moel:

• crop'il: pärastlõunal, õhtul või nädalavahetusel, kui scrapbookijad oma asjadega koos lehtede kallal töötavad
• kodus paari sõbrannaga või oma laste või lastelastega
• klubis või töötoas
• veebis, jagades oma töid ja osaledes väljakutsetes

Koos töötamine toob sageli uusi ideid ja saad rohkem valmis kui üksi. Perealbumi puhul on pealegi kasulik, et teised saavad nimesid ja lugusid täiendada.

Loe ka: Koos scrapbook'imine: crop'id ja meisterdamispärastlõunad

Commonplace book on märkmik, kuhu kogud kõike, mida pead väärtuslikuks: tsitaate, luuletusi, sententse, retsepte, kirju ja huvitavaid fakte. See oli eriti alates renessansist populaarne õpetlaste, üliõpilaste ja kirjanike seas.

Erinevus päevikust: päevik järgib päevi ja räägib sinu tunnetest, commonplace book on korrastatud teemade kaupa ja mõeldud selleks, et asju hiljem üles leida. Sinna juurde käisid sageli märksõnad ja register.

Seda peetakse üheks scrapbook'i ja tänapäevase journal'i eelkäijaks. Kes praegu peab vihikut lemmiktsitaatidega või bullet journal'it kogumisnimekirjadega, teeb tegelikult sama.

Loe ka: Commonplace book'ist salmikuni: scrapbook'i eellased

Kindlat hollandikeelset sõna selle jaoks ei ole; enamik inimesi ütleb lihtsalt scrapbooken või scrappen. Kõige lähemale tuleb vanem sõna plakboek, kuid selle puhul mõeldakse pigem vihikule ajaleheväljalõigete või piltidega.

Scrapbook tuleb inglise sõnadest scrap, ehk jupp või jääk, ja book. Sõna-sõnalt on see niisiis väljalõigetega raamat.

Ka teistes keeltes on ingliskeelne sõna üle võetud. Erialaterminid nagu layout, journaling ja embellishments kasutatakse hollandi keeles enamasti samuti inglise keeles.

Loe ka: Scrapbookingu terminid lahti seletatud: brad'idest vellumini

Erinevus on materjalis ja sügavuses.

• Papier collé: töö, mis on tehtud ainult kleebitud paberist. Termin pärineb Braque'i ja Picasso loomingust umbes 1912. aastast.
• Kollaaž: laiem mõiste, kus on paber ja ka muud materjalid, näiteks kangas, fotod, värv või joonistused. Enamasti jääb see tasaseks.
• Assamblaaž: kolmemõõtmeline variant, kus ühendatakse päris esemeid, näiteks nööpe, puitu või metalli.

Scrapbook'is või journal'is kohtad kõiki kolme. Ainult paberikihtidega leht on papier collé, fotode ja kangaga kollaaž, ja niipea kui kleebid peale paksemaid esemeid, liigud assamblaaži poole.

Loe ka: Kuidas sündis kollaaž: Picassost ja Braque'ist Hannah Höchini

Ei. See kujutlus tuleb eelkõige tööstuselt, mis müüb alates kaheksakümnendatest albumeid, paberit ja kaunistusi, aga põhimõtteliselt on sul vaja ainult fotosid, paberit, liimi, kääre ja pliiatsit.

Vanasti kleepisid inimesed lihtsalt seda, mis neil oli: ajaleheväljalõikeid, kaarte, pilte ja kirju. See toimib siiani. Junk journal on lausa täielikult üles ehitatud sellele, mille muidu ära viskaksid.

Paljud kogenud scrapbookijad hoiatavad surve eest teha kõike õigesti ja uusimate asjadega. Asi on sinu loos, mitte kollektsioonis. Fotode jaoks on aga tark kasutada happevaba paberit ja fotoohutut liimi, et su album kaua vastu peaks.

Loe ka: Scrapbooking väikese eelarvega

Sageli küll, isegi kui need näevad segased välja. Vana kleepealbum näitab, mida keegi oluliseks pidas, millised pildid olid moes ja milline oli igapäevaelu. Seda on harva kuskil mujal nii kirja pandud.

Siiski läheb palju albumeid kaduma, sest keegi ei taha neid endale või need on ebamugavalt suured ja haprad.

Mida saad teha:

• jäta album terveks ja ära võta sealt midagi välja
• hoia seda pimedas ja kuivas, mitte pööningul ega keldris
• skanni või pildista lehed, et pere saaks neid vaadata albumit kahjustamata
• pane kirja, mida tead selle tegija kohta

Vahel tunneb huvi kohalik arhiiv või pärandiasutus.

Loe ka: Kuidas teha perealbumit vanadest fotodest ja dokumentidest

Sageli kuuldud selgitus on, et hoidmine annab kindlustunnet. Sõja, haiguse või hirmu ajal peavad inimesed sagedamini päevikuid ja kleepealbumeid, sest nii korrastavad nad midagi, mis on muidu nende võimuses mitte.

Scrapbooking aitab selles mitmel moel:

• suunad tähelepanu millelegi väikesele ja ülevaatlikule
• vaatad, mis oli hea ja mis jäi alles
• jäädvustad, mis toimub, ka hilisemaks

See ei ole seadus, aga võib-olla tunned selle enda puhul ära: kiirel või raskel ajal võib tunnike lõikamist ja kleepimist anda palju rahu. Midagi ilusat ei pea sellest sündima, loeb tegemine ise.

Loe ka: Miks scrapbooking võib tuua rahu ja rahulolu