Kuidas teha perealbumit vanadest fotodest ja dokumentidest

Peaaegu igas peres on see olemas: karp fotodega inimestest, keda keegi enam nimepidi ei tunne, abielutunnistus, paar kirja käekirjas, mida vaevu loed. Perealbum teeb neist üksikutest tükkidest loo. Ja see hoolitseb, et nimed ja mälestused ei kaoks koos viimase põlvkonnaga, kes neid veel teab.

Alusta kogumisest ja sorteerimisest

Kogu esmalt kõik kokku: fotod karpidest, vanadest albumitest ja pööningult, aga ka onudelt, tädidelt ja nõbudelt. Küsi sihilikult dokumente, nagu sünni- ja abielutunnistused, tunnistused koolist, kirjad, retseptid, mälestuspildid ja kaardid. Fotod, millel inimesi pole, on sama väärtuslikud: lapsepõlvekodu, esimene auto, küla sellisena, nagu see oli enne uusehitusi.

Seejärel sorteeri jämedalt, näiteks inimese, pere või ajajärgu kaupa. Kasuta selleks arhiivikarpe või vahelehtedega kaustu. Nii leiad töö käigus kiiresti, mida otsid, ja ka fotod, mis albumisse ei lähe, jäävad hästi hoitud.

Abiks on juba selles etapis üles kirjutada, mida tead. Palu vanimatel pereliikmetel fotod koos sinuga läbi vaadata. Üks pärastlõuna koos laua taga fotokarbiga annab sageli rohkem lugusid, kui sa ise aastaga välja selgitada jõuaksid.

Vali lugu

Perealbum muutub ülevaatlikumaks, kui valid eelnevalt läbiva joone. Hästi sobivad kolm viisi:

• Inimese kaupa. Iga vanaisa, vanaema või vanatädi saab oma peatüki. Mugav, kui sul on ühe inimese kohta palju materjali, näiteks kirju või sõduriraamat.
• Põlvkonna kaupa. Alustad vanimast põlvkonnast ja liigud tänapäeva poole. See sobib kenasti kokku sugupuuga ja näitab hästi, kuidas pere kasvas.
• Paiga kaupa. Talukoht, linnatänav, maa, kust osa perest pärit oli. Paik seob inimesi, kes üksteist kunagi ei tundnud.

Võid valida ka korduvad hetked, nagu pulmad või jõulupühad läbi aastate. Kui kahtled, vaata, millest sul kõige rohkem materjali on. Materjal näitab sageli ise teed.

Suur ülesanne muutub jõukohaseks, kui teed esmalt raamistiku. Jaga materjal lehekülgede või peatükkide vahel ära enne, kui liimima hakkad. Seejärel töötad lehekülg lehekülje haaval ega pea kogu projekti kogu aeg silme ees hoidma.

Kas kasutada originaalfotosid või koopiaid?

Pärandfotode puhul on vastus enamasti: koopiaid. Vanad fotod on haprad. Lõikamisel võivad servad mureneda ja fotokiht praguneda. Liimi on aja jooksul raske eemaldada ja see võib paberit kõverdada. Pealegi on vanast fotost sageli olemas vaid üks väljatrükk.

Turvaline tööviis:

1. Skaneeri iga foto ja dokument kõrge eraldusvõimega enne, kui midagi muud teed. Hoia faile kahes kohas.
2. Prindi skaneeringud vajalikus formaadis. Väike foto võib albumis julgelt suurem olla.
3. Soovi korral paranda rebendid, kriimud ja pleekumine enne printimist digitaalselt. Originaal jääb puutumata.
4. Hoia originaale pimedas, jahedas ja kuivas, fotoohututes ümbristes või arhiivikarbis (sellest loe lähemalt artiklist fotode turvalise hoidmise kohta).

Kui tahad siiski originaali albumisse panna, kasuta liimi asemel fotonurki. Siis saad foto hiljem uuesti välja võtta või uuesti skaneerida lasta. Ära kunagi lõika originaali.

Dokumendid, kirjad ja ajalehed albumisse

Just dokumendid teevad perealbumist midagi muud kui tavalise fotoalbumi. Käsitsi kirjutatud kiri ütleb inimese kohta midagi, mida ükski foto näidata ei suuda.

Ka siin on parem töötada koopiatega. Skaneeritud abielutunnistust või kirja koopiat võid lõigata, vähendada ja foto kõrvale kleepida ilma originaali kahjustamata. Elevandiluuvärvi paberile prinditud koopia sobib pealegi kenasti vanade fotodega kokku.

Mõned viisid, kuidas dokumentidele koht anda:

• Pikad kirjad voldi ümbrikusse, mille kleebid lehele. Lugeja saab kirja välja võtta ja lugeda.
• Väikesed originaalid, nagu mälestuspilt või rongipilet, lähevad läbipaistvasse fotoohutusse taskusse.
• Suure pärandeseme, näiteks pulmakleidi, tekk-teki või taskukella, pildista üles ja lisa fotona.
• Ajalehed tõmbuvad kiiresti kollaseks ja võivad teisi esemeid kahjustada. Kasuta koopiat ja hoia originaali eraldi.

Sugupuu on tugev ava- või vahelehekülg. Kui lased selle trükkida kahele leheküljele, hoolitse kõrge eraldusvõime eest, et ka väikesed nimed ja aastaarvud jääksid loetavaks.

Vanad ja uued fotod koos

Perealbum ei pea lõppema vanavanematega. Vanu ja uusi fotosid kombineerides näitad, kuidas lugu edasi kestab.

• Pane kõrvuti vana ja uus foto samast kohast. Maja, kirik, sadam: sageli on erinevus üllatavalt suur, või just mitte.
• Tee põlvkondade lehekülg, kus on foto igast põlvkonnast samas vanuses või samas poosis.
• Lase vanadel mustvalgetel ja uutel värvifotodel rahulikult kokku sobida, valides tagasihoidliku värvipaleti: kreem, kraft, hall ja üks rõhuvärv. Uued fotod võid ka mustvalgelt või seepiatoonis printida, et tervik jääks rahulik.

Ole kaunistustega kokkuhoidlik. Pärandalbumis on kõige tähtsamad fotod ja lood. Klassikaline kergelt struktuurne paber ja vaoshoitud värvid jäävad ilusaks ka kolmekümne aasta pärast. Pigem rohkem ruumi tekstile kui üks lisalehv.

Pane kirja nimed, kuupäevad ja lood

See on kogu albumi kõige tähtsam osa. Nimeta foto on kahe põlvkonna pärast foto tundmatust inimesest. Seepärast kirjuta iga foto juurde vähemalt:

• kes fotol on, ees- ja perekonnanimega, ning nende suhe perega
• kus foto tehti
• millal, nii täpselt kui tead, või hinnanguna sõnaga „umbes“
• mis juhtus ja miks foto alles hoiti

Kasuta veekindla ja valguskindla tindiga pastakat, eelistatult musta. Kirjuta ka lahtiste fotode tagaküljele, kergelt ja serva lähedale, pehme pliiatsi või fotomarkeriga. Kui pliiats siledal tagaküljel ei hakka, kirjuta ümbrisele või juurde lisatud kaardile. Nii jääb info foto juurde ka siis, kui see kunagi albumist välja võetakse.

Jäta ruumi foto taga peituvale loole. Et vanaisa sõitis igal pühapäeval rattaga kirikusse, et vanaema õunakoogi retsepti polnud kunagi täpselt kirja pandud, et pere kolis sõja ajal. Just need väikesed asjad teevad albumi elavaks. Kui sa midagi kindlalt ei tea, kirjuta see ausalt juurde. Küsimärk on parem kui väljamõeldud nimi.

Lisa ka praegu elavate pereliikmete lood. Kirjuta need üles nii, nagu neid räägitakse, koos jutustaja nimega. Viiekümne aasta pärast on see sama väärtuslik kui vanad fotod ise.

Album, mille saavad mitu pereliiget

Kui ka vennad, õed või nõbud tahavad oma eksemplari, on laias laastus kaks teed.

Esimene on töötada digitaalselt. Kujundad leheküljed arvutis oma skaneeringutega ja lased albumi fotoraamatuna trükkida nii mitmes eksemplaris, kui vaja. See on lihtsaim viis anda kõigile sama raamat.

Teine on paberalbum, millest teed skaneeringud või fotod. Teed käsitsi ühe originaali, skaneerid või pildistad iga lehekülje hoolikalt ja lased need raamatuna trükkida. Nii jääb originaali käsitöö nähtavaks ja igaühel on ikkagi oma eksemplar. See on ka meeldiv kindlustunne: kui kusagil midagi ära põleb või album kaob, on lugu teiste juures alles.

Kes eelistab teha igale pereliikmele päris käsitsi tehtud albumi, saab kõige lihtsamini hakkama, kui kasutab iga raamatu jaoks sama koopiate komplekti. Tee iga lehekülje jaoks kõigepealt üks näidis ja korda seda siis. Vali album, kuhu saab lehti lisada, näiteks rõngaskaust või kruvidega album, et sinna hiljem täiendusi lisada.

Hoolitse albumi enda eest

Perealbum peab kaua vastu, kui seda hästi hoiad. Ära pane seda pööningule ega keldrisse, vaid kohta kodus, kus temperatuur ja niiskus vähe kõiguvad. Karp või ümbris kaitseb valguse ja tolmu eest. Hoia leheküljed tasased: liiga paljude kaunistustega ei sulgu album enam hästi ning valgus ja tolm pääsevad ligi.

Ja vii see lõpuni. Perealbum ei pea olema täielik, et olla väärtuslik. Esimene osa vanima põlvkonnaga on juba kingitus kõigile, kes sinu järel tulevad.