Scrapbooki ajalugu läikepiltidest journal'ini

Kui sa täna kleebid lehele fotosid, kaardi ja paar rida teksti, teed sa sedasama, mida inimesed on teinud juba sajandeid. Muutunud on ainult materjalid. Scrapbookil on pikk ja segane ajalugu: täis väljalõikeid, pilte, liimipotte ja üht kuulsat kirjanikku, kes kleepimist vihkas.

Kust sõna pärit on

Inglise sõna scrap tähendab tükikest, jääki, midagi, mis üle jääb. Scrapbook on seega sõna-sõnalt tükikeste raamat: ajaleheväljalõiked, luuletused, kirjad, pildid. Hollandi keeles räägiti lihtsalt kleebisraamatust (plakboek).

19. sajandil sai sõna scraps teisegi tähenduse. Nii hakati kutsuma välja stantsitud, läikivalt trükitud pilte, mida sai eraldi osta: inglikesed, lilled, lastepead, loomad. Hollandis tuntakse neid läikepiltide ehk luuleraamatupiltidena (glansplaatjes, poëzieplaatjes). Scrapbook oli toona sageli selliseid pilte täis raamat.

Inglismaal oli sõna 19. sajandi esimestel aastakümnetel juba nii levinud, et ilmus raamatuid ja ajakirju, mille pealkirjas oli sõna scrapbook ja mis andsid nõu, kuidas oma tükikesi koguda ja korrastada.

Eelkäijad

Idee on sõnast vanem. Pärast trükikunsti leiutamist nägid kirjaoskajad inimesed korraga palju rohkem trükiseid. Et neis järge pidada, kirjutasid nad ilusaid lõike, retsepte ja tsitaate ümber commonplace book'i, omamoodi isiklikku teatmeraamatusse. Põhja-Euroopa üliõpilased lasid sõpradel ja õppejõududel kirjutada ja joonistada sõbraalbumisse, mis on luulealbumi kauge eellane. Pered panid sündimised ja pulmad kirja pereraamatu tühjadele lehtedele.

18. sajandi teisel poolel ilmus Inglismaal James Grangeri ajalooraamat tühjade lehekülgedega, et lugeja saaks sinna ise gravüüre juurde kleepida. Nii täiendatud raamatuid hakati kutsuma grangeriseeritud raamatuteks. Ka see on samm scrapbooki poole: trükitud raamat, mille sa ise valmis teed.

Viktoriaanlikud kleebisalbumid ja läikepildid

Suur õitseng saabus 19. sajandil, kuninganna Victoria ajal. Seda võimaldasid kaks asja: paber läks odavamaks ja tuli uus trükitehnika, kromolitograafia. Sellega sai esimest korda suurel hulgal värvilisi pilte trükkida. Õnnitluskaardid, reklaamkaardid, sigarirõngad ja etiketid muutusid korraga imeilusaks ning inimeste meelest olid need liiga kaunid, et ära visata.

Need värvipildid jõudsid kleebisalbumitesse ajaleheväljalõigete, luuletuste, kuivatatud lillede, riidetükkide ja käsitsi kirjutatud märkmete kõrvale. Neid tegid peamiselt naised ja lapsed. Umbes 1880. aastal oli läikepiltide kleepimine laste seas tõeline vaimustus. Tüdrukud ehitasid oma raamatutesse isegi terveid paberist maju: tubasid mööbli ja inimestega, mille nad ajakirjadest ja reklaamidest välja lõikasid.

Kleebisalbumeid pidasid ka tuntud kirjanikud. Lucy Maud Montgomery, „Roheliste Viilude Anne” autor, kleepis sinna väljalõikeid, postkaarte, riidetükke ja kuivatatud lilli. Selline raamat ei olnud saladusi täis päevik, vaid kogu sellest, mida keegi ilusaks või tähtsaks pidas. See oli mõeldud näitamiseks.

Mark Twain ja tema isekleepuv scrapbook

Üks tuntumaid kleepijaid oli Mark Twain, „Tom Sawyeri seikluste” autor. Ta kleepis kogu elu väljalõikeid raamatutesse, kuid liimiga jändamine oli talle õudne. Liimi polnud kunagi käepärast, kui seda vaja oli, või oli see kuivanud, või ajas see ajaleheväljalõike tindi laiali.

Nii mõtles ta välja midagi paremat. 1873. aastal sai ta patendi scrapbookile, mille lehed olid juba kaetud kummikihiga, sageli kitsaste ribadena, täpselt ajaleheveeru laiused. Kummi tuli veidi niisutada, väljalõige peale panna ja valmis. Ta naljatas, et tema album säästab inimesi paljust vandumisest.

Album oli suur menu ja seda müüdi aastaid. Biograafide sõnul oli see kõigist leiutistest, millega Twain nokitses, ainus, mis talle päriselt raha tõi. See näitab, et kleepimine oli juba toona massihobi.

Miks kleebisalbum pärast seda kadus

19. sajandi lõpus jõudis turule käepärane kaamera. Esimest korda sai tavaline pere ise fotosid teha. Fotoalbum muutus populaarseks ja see muutis kleebisalbumit. Fotod võtsid leheküljed üle, kirjad, kaardid ja väljalõiked aga kadusid karpidesse.

20. sajandi jooksul läks rikkalikult kaunistatud kleebisalbum üha enam moest. Alles jäi peamiselt lihtne fotoalbum. Mõned inimesed pidasid oma vanu kleebisalbumeid koguni väärtusetuks ja viskasid need ära. Kleebiti küll edasi, aga kodus, vaikselt, ilma poodide ja ajakirjadeta.

Tagasitulek 1980. aasta paiku

Pööre algas 1970. aastate lõpus Ameerika Ühendriikides, kui huvi sugupuu uurimise vastu kasvas. Inimesed tahtsid oma pereajalugu jäädvustada koos fotode ja lugudega. Umbes 1980. aastal tõmbas üks Utah' naine tähelepanu kümnete omatehtud perealbumitega, kus ta ühendas fotod teksti ja kaunistustega. Ta avas just selliste albumite poe ja idee läks käima.

1980. aastatel tulid ettevõtted, mis müüsid albumeid ja materjale koduesitluste kaudu, kus sai ka õppida, kuidas lehekülge üles ehitada. Oluline oli arusaam, et odav paber ja liim kahjustavad fotosid. Uueks standardiks said happevaba paber, ohutu liim ja mitte tuhmuvad pliiatsid, samuti ruudukujuline formaat 30,5 × 30,5 cm (12 × 12 tolli).

Tööstusharu 1990. aastatel

1990. aastatel kasvas scrapbooking Ameerikas üheks kiiremini kasvavaks hobiks. Tekkisid ajakirjad, spetsiaalsed poed, messid ja lõputult uusi tooteid: disainpaber, kleebised, templid, embellishments (väikesed kaunistused nagu nööbid ja brad'id). Scrapbookijad said kokku crop'idel: õhtutel või nädalavahetustel, kui istuti koos asju täis laua taga ja kleebiti.

Nende poodide, ajakirjade ja hiljem interneti kaudu jõudis hobi Euroopasse, ka Hollandisse ja Belgiasse. Seepärast kasutame endiselt nii palju ingliskeelseid sõnu. Pärast suurt õitsengut läks poodides rahulikumaks ja paljud erikauplused kadusid jälle, aga hobi ise jäi.

Digitaalsest journaling'uni

Digikaameraga tuli ka digitaalne scrapbook: leheküljed, mille teed arvutis digitaalse paberi ja kaunistustega ning lased siis välja trükkida. Samal ajal tekkisid veebifoorumid ja blogid, kus scrapbookijad oma töid näitasid ja üksteisele sketch'ide ja teemadega väljakutseid esitasid.

Sotsiaalmeedia, näiteks Pinteresti ja Instagramiga muutus kõik taas. Lisandusid uued vormid, mis on vanale kleebisalbumile lähedased: paberijääkidest tehtud junk journal, art journal ja bullet journal. Paljud avastasid kleepimise kaunistatud planneri, mitte fotoalbumi kaudu. Teatud mõttes on hobi nii jõudnud tagasi oma algusesse: raamat täis tükikesi, pilte ja omaenda sõnu.

Miks ajaloolased scrapbooke kaua tähele ei pannud

Kaua ei võetud scrapbooke tõsiselt. Neid peeti naiste ja laste ajaviiteks, mis on tehtud äravisatavatest trükistest: kaartidest, reklaamidest, väljalõigetest. Ka arhiivid ei osanud nendega suurt midagi peale hakata. Kleebisalbumit on raske säilitada: habras paber, segamini eri materjalid, lahti tulev või värvi muutev liim ja punnis seljad. Pealegi ei sobi need ühtegi lahtrisse: ei kiri, ei raamat ega fotokogu.

See arusaam on muutunud. Ajaloolased, raamatukoguhoidjad ja konservaatorid näevad nüüd, et kleebisalbumid näitavad midagi, mis ametlikest allikatest puudub: kuidas tavalised inimesed elasid, mida nad ilusaks pidasid, milliseid etendusi nad külastasid ja keda nad armastasid. Nimed ja kuupäevad fotode tagaküljel aitavad sugupuu uurimisel ning tänavafoto näitab, milline see tänav enne asfalteerimist välja nägi. Ka sellise raamatu järjestus ja koostis ütlevad midagi ning seepärast säilitavad muuseumid neid meelsasti tervikuna.

Mida see tähendab sinu raamatu jaoks

Raamat, mida sa praegu teed, on saja aasta pärast ise tükike ajalugu. Mõni asi aitab selle juures:

• Kleebi lisaks fotodele ka päris asju: piletit, sünnikaarti, kutset.
• Kirjuta juurde, kes, mis, kus ja millal. Nimedeta foto on järgmisele põlvkonnale mõistatus.
• Kirjuta käsitsi. Sinu lapselapsed tunnevad hiljem su käekirja ka teistel paberitel ära.
• Vali materjal, mis püsib hästi, et su leheküljed ei laguneks nagu paljud vanad kleebisalbumid.

Kui tahad kindel olla, et su raamat kaduma ei lähe, skanni see ka. Siis jääb see alles ka siis, kui paber kunagi alla annab.