Scrapbooking leinas ja kaotuses

Kellegi igatsemine ei ole midagi, mida saab lahendada. Aga on midagi, mida saad teha oma kätega, kingakarbis olevate fotode ja aknalaual seisvate kaartidega. Paljude scrapperite jaoks on mälestusalbumi tegemine viis lähedaseks jääda. Mitte selleks, et kurbusest lahti saada, vaid et anda sellele koht.

Miks album võib aidata

Leinav inimene otsib sageli midagi, mida teha. Raamatu tegemine kellegi isiklikest asjadest võib olla just selline rituaal. Paljud teevad seda meelsasti ise ja eriti aitab see siis, kui sul on raske leida sõnu oma tunnetele. Ka lastele võib see kasuks tulla: nad saavad kleepida ja valida ka siis, kui rääkimine veel ei õnnestu.

Paljud scrapperid räägivad, et kurbus muutub tegemise käigus. Vaatad fotot ja lood tulevad tagasi nagu väikesed filmid peas. Mõnikord tundub see pigem külaskäigu kui hüvastijätuna. See ei juhtu esimesel päeval ega ka kõigiga.

Õiget hetke alustamiseks ei ole. Mõni teeb paari nädala jooksul perele väikese raamatu, teine võtab fotod sahtlist välja alles aasta pärast või hiljemgi. Alusta siis, kui märkad, et sul on selle järele igatsus, mitte sellepärast, et nii peaks. Ja tee rahulikult mõni pärastlõuna pausi, kui asi läheb liiga raskeks. Album ootab.

Kõigepealt kogu, alles siis kleebi

Kõik ei alga paberist, vaid lauast, mis on asju täis. Pane kokku kõik, mis leiad: paberfotod, slaidid, telefonides olevad pildid, kirjad, käekirjaga kaart, tšekk viimaselt väljasõidult. Sa ei pea veel midagi valima.

Kui võimalik, tee seda koos perega. Vend mäletab, kuidas see üks puhkus läks, tädil on vanu fotosid, mida sa pole kunagi näinud. Kui vaatate fotosid koos, täiendate üksteise lugusid. Kirjuta need lood kohe üles, olgu või ümbrikule. Detailid tuhmuvad kiiremini, kui arvad.

Mõned asjad, mis sorteerimisel aitavad:

• Pane fotod hunnikutesse perioodi või teema kaupa, näiteks vanad ajad, kodu, aed, puhkused, lapselapsed.
• Palu pereliikmetel panna digifotod ja skannid ühte kausta, et midagi kaduma ei läheks.
• Lase vanad slaidid, videod või kassetid digiteerida. Hääle või naeru uuesti kuulmine võib palju tähendada ja nii saab igaüks endale koopia.
• Kasuta koopiaid fotodest, millest on olemas ainult üks paberpilt. Siis julged lõigata ilma süümepiinadeta ja originaal jääb alles.

Kui hunnikud on laual, näed sageli iseenesest, millist lugu tahad jutustada. Terve elu ajajoon või hoopis väike raamat asjadest, mida inimene armastas, nagu meri, köögiviljaaed või rattasõit. Selge mõte enne alustamist hoiab ära, et sa sajade fotode vahele ära eksiksid.

Udused, topelt- ja ebaõnnestunud fotod

Tavalise albumi puhul on reegel lihtne: jäta udused ja topeltfotod välja ning vali parimad. Leinaalbumiga on teisiti. Ebaterav foto võib olla ainus, millel inimene naerab nii, nagu ta alati naeris. Sellist ei viska sa ära.

Mõned küsimused, mis aitavad otsustada:

• Kas see on ainus foto sellest hetkest või sellest inimesest? Siis jäta see alles, ükskõik kui viltu või udune.
• Kas viis fotot on üksteisega väga sarnased? Vali lehele kõige teravam ja hoia ülejäänud karbis või kaustas.
• Kas fotol on näha peamiselt selg, õlg või tükk lauda? Väikese pildina või taustana võib see ikkagi koha leida.

Udune foto torkab vähem silma, kui prindid selle väiksemalt. Võid selle panna ka väikesesse ümbrikku või klapi taha, millekski, mida näed alles siis, kui otsid. See, mis albumisse ei jõua, pole kadunud. See on lihtsalt kusagil mujal.

Leinakaardid, kirjad ja muud mälestused

Pärast surma tuleb kaarte, kirju, surmateade, matusetalituse kava või mälestuskaart ja võib-olla lint pärjalt. Albumisse sobivad ka lahkunu enda asjad: ostunimekiri tema käekirjas, retsept, kaart, mille ta sulle kunagi saatis.

Parem ära kleebi neid asju kinni. Kasuta väikesi ümbrikke, taskuid või fotonurki, et saaksid kaardi hiljem lahti teha ja läbi lugeda. Klappide, taskute ja lahtikäivate lehtedega album pakub selleks palju ruumi. Paksud esemed käivad taskusse; ära suru albumit jõuga kinni.

Ole ettevaatlik termopaberil tšekkide ja piletitega: tekst tuhmub aja jooksul. Tee neist foto või skanni need, kuni tekst on veel loetav. Sama kehtib kõige õrna kohta, näiteks matustelt pärit kuivatatud lillekese kohta. Siis saad lehel kasutada koopiat ja hoida originaali eraldi.

Kaarte tuleb sageli rohkem, kui ära mahub. Vali mõned, mis sind puudutasid, ja hoia ülejäänud kimbuna karbis. Lehele võib panna ka ühe lause kaardilt, oma käega ümber kirjutatuna.

Kirjutamine, kui see on raske

Paljude jaoks on kirjutamine kõige raskem osa. Fotodega saab veel hakkama, aga mida nende juurde kirjutada? Alusta väikeselt. Nimest, aastast ja kohast piisab juba, et fotot hiljem ära tunda.

Kui tahad öelda rohkem, aga ilusaid lauseid ei tule, proovi mõnda neist vormidest:

• Nimekiri. Mida ta alati ütles, mis oli tema mantlitaskus, mille üle ta kõige rohkem naeris.
• Mälestus kolmes lauses: kus see oli, mis juhtus, mida sa tundsid.
• Leht ainult tekstiga, ilma fotota. Just sellised lehed muutuvad hiljem sageli kõige ilusamaks.
• Kiri sellele, keda enam ei ole.
• Lõik teise inimese häälega: mida ta ütleks, kui seda fotot näeks. Mõned scrapperid teevad seda lemmiklooma jaoks, keda enam ei ole, ja leiavad, et see lohutab.

Kui midagi on liiga isiklik kõigi silmade jaoks, kirjuta see kaardile, mis kaob ümbrikku või klapi taha. See on raamatus, aga mitte avalikult laual. Ja kirjuta julgelt käsitsi, isegi kui sa oma käekirja ilusaks ei pea. Just see käekiri muutub hiljem eriliseks.

Album, mida pere saab hoida

Mälestusalbumit võetakse sageli kätte, lapatakse ja antakse edasi. Arvesta sellega. Rahulik ja tugev kaas peab kauem vastu kui kaas, mis on täis lahtisi kaunistusi. Sees võid näidata rohkem, aga hoolitse, et miski ei murduks kergesti ega jääks kinni.

Kasuta materjale, mis on mõeldud fotodele: happevaba paberit ja fotodele ohutut liimi või nurki. Siis tuhmuvad fotod ja kaardid vähem. Lehekaitsed kaitsevad lehti sõrmede ja mahaloksumise eest.

Kas albumit soovib mitu inimest? Siis ei pea igaüks saama ainulaadset käsitsi tehtud raamatut. Mõned võimalused:

• Tee üks paberalbum ja lase lisaks skannidest fotoraamat trükkida, vendadele, õdedele ja lastelastele.
• Tee igaühele väike raamat või plekkkarp peotäie fotodega ja hoia suur album endale.
• Pane digifotod, skannid ja salvestised kohta, kuhu kogu perel on ligipääs.

Skannitud albumit saad ka Scrappdis privaatselt hoida ja jagada, kellega soovid, et kaugel elav pere saaks seda lehitseda.

Võta aega

Leinaalbum ei pea kuuga valmis saama. Paljud scrapperid töötavad selle kallal aeg-ajalt, mõnikord aastaid. Jäta tühje lehti fotodele, mis hiljem veel välja ilmuvad, või lugudele, mida kuuled alles mõnel sünnipäeval.

Ja kui sa ei taha seda üksi teha, kutsu keegi kaasa kleepima. Koos laua taga, tassi kohvi ja fotovirnaga tulevad lood iseenesest.