Commonplace book'ist salmikuni: scrapbook'i eellased

Scrapbook sellisena, nagu me seda praegu tunneme, koos 30,5 × 30,5 cm paberi ja täis karbi embellishment'idega, on noor. Selle taga olev mõte on aga sajandeid vana: tühi raamat, mille täidad sellega, mida tahad meeles pidada. Kui ajaloos tagasi lehitseda, leiab terve suguvõsa kogumisraamatuid. Mõned on alles arhiivides, üks lebab tõenäoliselt su ema pööningul.

Commonplace book: raamat täis loetud tarkust

Commonplace book on isiklik märkmeraamat, kuhu kogud seda, mis sulle kuskil ette jääb ja mida tahad alles hoida. Tsitaadid raamatutest, ütlused, luuletused, retseptid, kirjad, märkmed, vahel mõni tabel või arvutus. Nimi pärineb klassikalisest retoorikast, kus „üldkohad“ olid püsivad teemad, mille alla argumente ja näiteid järjestati.

Erinevus päevikust on oluline. Päevik käib kuupäevade järgi ja räägib sinust endast. Commonplace book on järjestatud teemade kaupa ja räägib sellest, mida väljastpoolt sisse tood: armastus, usk, poliitika, tervis või mis tahes pealkirjad, mille ise välja mõtled. See on tööriist meelespidamiseks ja üles leidmiseks.

Komme on sajandeid vana ja muutus eriti populaarseks alates renessansist. Inglismaal ja mujal pidasid sellist raamatut üliõpilased, õpetlased ja lugejad, kes tahtsid palju alles hoida. Mõned pidasid seda kogu elu. Filosoof John Locke kirjeldas isegi oma meetodit, kuidas sellist raamatut järjestada ja indekseerida, et tsitaadi leiaks üles ka aastaid hiljem.

Hiljem lisandusid ka väljalõiked, joonistused ja kuivatatud lilled. Siit hakkab joon scrapbook'i suunas paistma. Kes praegu peab journal'it ilusate lausetega raamatutest, teeb tegelikult täpselt sama.

Album amicorum: sõprus paberil

Teine tugipunkt on album amicorum, ladina keeles sõprade raamat. Saksa keeles kannab see nime Stammbuch, vanas hollandi keeles ka vriendenboek või vrundboeck.

Komme tekkis umbes 16. sajandi keskel, kõige tõenäolisemalt Wittenbergi ülikoolis, Lutheri linnas. Üliõpilased palusid oma õpetajatel ja kaasõpilastel kirjutada nende raamatusse allkirja, tsitaadi või ütluse. Algul tehti seda piibli või mõne trükitud raamatu tühjadele lehtedele. Kirjastajad nägid nõudlust ja hakkasid trükkima raamatuid lisatühjade lehtedega ning seejärel väikseid raamatuid, kus olid ainult tühjad lehed.

Sissekandel olid kindlad osad. Tervitus, luuletus või tsitaat, koht ja kuupäev, isiklik moto ja kirjutaja nimi, sageli koos teaduskonna ja sünnikohaga. Paljud sissekanded lõppesid vormeliga, mis tähendas umbes: kirjutasin selle, et sa mind meeles peaksid.

Mis sageli silma hakkab: tekst oli tavaliselt paremal ja vasakul oli ruumi pildile. Maalitud perekonnavapp, sulejoonistus, väike lõikekunstitöö, hiljem ka sisse kleebitud pildid. Kes joonistada ei osanud, sai 18. sajandil osta eeltrükitud lehti ülikoolilinna gravüüri või stseeniga üliõpilaselust. Hilisematesse albumitesse lisandusid ka tikitud ääred, juuksesalgud ja pressitud lilled.

Üliõpilased rändasid ülikoolist ülikooli ja võtsid oma albumi kaasa. Nii sai sellest enamat kui mälestus. Tuntud professori allkiri toimis soovitusena järgmises ülikoolis, omamoodi soovitajate nimekiri enne, kui selline asi olemaski oli.

Komme oli eriti tugev saksakeelsetes maades, Madalmaades ja Skandinaavias. Ka Hollandis on säilinud 16. sajandi alba amicorum'eid, sissekannetega hollandi, prantsuse ja ladina keeles. Haagis asuv Kuninglik Raamatukogu hoiab neist suurt kogu.

Sõprade raamatust salmikuni

17. sajandi lõpus komme vaibus, kuid tuli 18. ja 19. sajandil tagasi, nüüd ka kodanluse ja naiste seas. Populaarseks muutusid lahtised lehed karbis, nii et korraga said kirjutada mitu sõpra. 19. sajandil sai sõprade raamatust üha sagedamini noorte naiste ja hiljem tüdrukute asi.

Sealt pärineb poesiealbum, nagu salmikut hollandi keeles kutsutakse. Nimi on, nagu sageli räägitakse, lõbus arusaamatus. Esimesed albumid tulid Saksamaalt ja nende kaanel oli sõna Poesie, saksa keeles luule. Hollandis hääldati seda nii nagu sõnas poes (kass), ja nii see külge jäigi.

Muster võib sulle tuttav olla. Laps, tavaliselt koolieas tüdruk, laenab oma albumi sugulastele, sõbrannadele ja õpetajale. Paremale tuleb salm, sageli mõnest teisest albumist maha kirjutatud, allkirjaga nagu „mälestuseks sinu sõbrannalt“. Vasakule tuleb läikpilt ja tähti kaunistatakse.

Ka salmik räägib oma ajast. 19. sajandil loed peamiselt manitsusi elada vooruslikult ja jumalakartlikult. Sisse võis hiilida ka poliitika, nagu 1930. ja 1940. aastate Saksa albumites. Hiljem muutus toon vabamaks ja mängulisemaks.

Läikpildid ja Victoria-aegsed kleepealbumid

Läikpildil on oma ajalugu. 19. sajandil võimaldas värviline litograafia trükkida odavalt erksavärvilisi pilte. Inglikesed, lilled, lapsed, loomad, linnud, liblikad. Need trükiti lehtedele ja stantsiti reljeefselt välja, et neid oleks lihtne lahti võtta. Hollandis kutsutakse neid glansplaatjes või poesieplaatjes, Saksamaal Glanzbilder või Oblaten, Taanis glansbilleder.

Victoria-aegsed daamid ja lapsed kogusid neid kleepealbumitesse koos reklaamkaartide, õnnitluskaartide, ajalehe- ja ajakirjaväljalõigete, luuletuste ja retseptidega. Selline kleepealbum on väga lähedal sellele, mida praegu kutsume scrapbook'imiseks: mitte ainult kirjutamine, vaid lõikamine, paigutamine ja kleepimine. Fotograafia tulekuga ilmusid sinna ka fotod, algul sõprade raamatutesse ja hiljem omaette albumitesse.

Kleepimine oli tol ajal liimipoti ja pintsliga jändamine. Seepärast laskis Mark Twain, kirglik väljalõigete koguja, patenteerida kleepealbumi, mille lehtedel oli liim juba peal ja seda tuli ainult niisutada. Sellest sai äriline edu.

Grangerizing: raamat, mis kasvab üle oma ääre

Pisut unustatud kõrvalharu on grangerizing, mida kutsutakse ka lisaillustreerimiseks. See on saanud nime James Grangeri järgi, inglise vaimuliku järgi, kes andis 18. sajandil välja Inglismaa biograafilise ajaloo. Lugejad hakkasid ise otsima raamatus käsitletud inimeste portreid ja panid need raamatu vahele.

Kogujad tegid sellest spordiala. Nad ostsid trükiseid, portreid ja gravüüre, lõikasid neid vahel teistest raamatutest välja ning lasid raamatu koos kogu lisamaterjaliga uuesti köita. Nii võis üheköiteline raamat paisuda paksude köidete sarjaks. Raamatusõprade seas oli sel seetõttu halb kuulsus: ühe täiendatud raamatu nimel lõhuti vahel teisi raamatuid.

Põhimõte on igale scrapbook'ijale tuttav. Võtad midagi juba olemasolevat ja teed selle enda omaks, lisades pilte ja paberit. Altered book, olemasolev raamat, mida kleebid ja värvid, kuni sellest saab sinu enda journal, on selle tänapäevane sugulane.

Miks need raamatud on praegu nii väärtuslikud

See, mis oli kunagi isiklik mälestusese, on nüüd ajaloolaste allikas. Album amicorum näitab, kes keda tundis, kus ja millal. Selle abil saab jälgida üliõpilase teekonda läbi Euroopa ja näha, milliste professorite juures ta käis.

Raamatutes on käekirju eri aegadest ja näha on, kuidas inimesed oma nime kirjutasid, kui tegu polnud ametliku dokumendiga. Need näitavad, millised luuletajad ja ütlused olid moes, mida inimesed oluliseks pidasid ja kuidas nad sõprusest mõtlesid. Keelatud üliõpilasseltsidest on vahel jälgi leida peamiselt just sellistest albumitest, mõnikord salakirjas.

Salmikute ja kleepealbumite kohta kehtib sama väiksemas mõõtkavas. Need näitavad, milliseid salme lapsed üksteisele kaasa andsid, milliseid pilte müüdi ja mida mingil ajal normaalseks peeti. Seepärast koguvad muuseumid ja arhiivid neid ning hoiavad eelistatult tervikuna, sest ka järjekord ja koosseis räägivad midagi.

Mida sellest oma raamatu jaoks kaasa võtta

Nende eellaste juures on ilus see, et need näitavad, kui vähe on tegelikult muutunud. Inimesed on alati tahtnud kinni hoida sellest, mis neid puudutas, ja jagada seda nendega, keda nad armastasid.

• Kirjuta juurde, kes, kus ja millal. Mis sulle on iseenesestmõistetav, on saja aasta pärast esimene asi, mida keegi teada tahab.
• Lase teistel oma raamatusse kirjutada. Külalisteraamatu leht sünnipäeval on väike album amicorum.
• Kogu ka sõnu. Leht lausetega raamatutest, mis sind puudutasid, on commonplace book.
• Hoia oma vana salmikut hästi: kuivas, pimedas ja mitte suletud kilekotis ega PVC-ümbrises.

Kes on kunagi kellegi teise salmikusse salmi kirjutanud, seisab pikas reas. See algas Wittenbergi üliõpilasest, kes palus oma professorilt mõnd ütlust.