Kuidas hoida paberfotosid alles aastakümneteks

Kodus lähevad fotod harva kaotsi ühe hoobiga. Enamasti juhtub see aeglaselt, aasta aasta järel, kingakarbis pööningul, kummipael ümber, või pruunis ümbrikus. Kui valid materjali ja koha hoolega, püsivad paberfotod ilusad aastakümneid. Muuseumihoidlat selleks vaja ei ole, küll aga head karpi, õigeid ümbriseid ja rahulikku nurka kodus.

Mis fotosid rikub

Soojus, niiskus ja valgus teevad oma töö, kuid oluline on ka materjal, milles fotosid hoitakse. Tavaline papp, pruunid ümbrikud ja ajalehepaber sisaldavad happeid ja ligniini. Ligniin on puidust pärit aine, mis muudab paberi aja jooksul kollaseks ja hapraks. Need ained kanduvad aeglaselt fotodele üle.

Plast võib olla sama kahjulik. Pehmed PVC-ümbrised sisaldavad plastifikaatoreid, mis aja jooksul eralduvad. Selle tõttu võivad pildid värvi muuta või kleepuma hakata. Ka liim, kleeplint ja isekleepuvad albumilehed eritavad aineid, mis fotosid kahjustavad.

Ära usalda ainult sõna „happevaba“

Pakenditel on sõnad nagu happevaba, fotoohutu ja arhiivikvaliteet. Need ei ole kaitstud terminid. Pealegi ei tähenda happevaba sama mis ligniinivaba: paber võib olla üks, aga mitte teine. Vaata seega, et mõlemad oleksid märgitud.

Kui tahad rohkem kindlust, otsi märget PAT ehk Photographic Activity Test. See rahvusvaheline test (ISO 18916) uurib, kas materjal reageerib fotodega keemiliselt. Testi läbinud toodet võid pidada fotoohutuks. Paberi ja karpide puhul võid kohata ka standardeid: ISO 9706 püsiva paberi kohta ja ISO 16245 paberdokumentide karpide ja kaustade kohta. Need käivad paberi kohta, fotode jaoks on PAT kõige olulisem lisa.

Karbid ja ümbrikud, mis sobivad

Tavalisele perearhiivile piisab mõnest heast põhiasjast.

• Tugev arhiivikarp happevabast ja ligniinivabast papist. Vali kinnine karp ilma käepidemete, aukude ja õhutuspiludeta, et tolm ja valgus jääksid välja. Neid leidub muu hulgas A4- ja A3-formaadis.
• Fotoformaadis karbid, näiteks 10 × 15 cm piltidele, mille saad papist vaheleheküljede või kartoteekkaartidega jaotada. Kirjuta igale vahelehele aasta, kuu ja teema, siis leiad hiljem kõik üles.
• Happevabast paberist ümbrikud või kaustad üksikute ja väärtuslike fotode jaoks.

Eelista papist karpi plastist hoiukastile. Ja vaata, et ümbrised ja kaustad mahuksid karpi täpselt, nii et miski ei saaks nihkuda.

Milline plast on ohutu

Fotode pikaajaliseks hoidmiseks sobib kolm plasti: polüpropüleen (PP), polüester (tuntud ka kui Mylar) ja polüetüleen (PE). PVC ehk vinüül jäta poodi. Kui ümbrisel pole kirjas, millest see on tehtud, ära seda võta.

Plastil on üks nõrk koht: suure õhuniiskuse korral, umbes üle 60 protsendi, võivad fotod selle külge kleepuda. Kui su fotod on kohas, kus läheb vahel niiskeks, vali pigem paberümbrikud. Kodus tindiprinteriga prinditud pildid lase enne ümbrisesse panemist ööpäev kuivada.

Albumite ümbristest ja fototaskutest saad lähemalt lugeda eraldi artiklist.

Parim koht kodus

Fotodele meeldib jahe, kuiv, pime ja eelkõige stabiilne keskkond. Arhiivid lähtuvad õhuniiskusest umbes 30–50 protsenti ja temperatuurist kõige rohkem 21 kraadi. Jahedam on parem, kui see ei muutu niiskeks. Täpsest numbrist olulisem on, et näidud ei kõiguks pidevalt üles-alla. Lihtne hügromeeter näitab, kui niiske kuskil on.

Kus fotosid pigem mitte hoida:

• pööningul, kus on suvel kuum ja talvel külm
• keldris või roomamisruumis, kus on oht niiskuse, hallituse ja lekete tõttu
• garaažis, kuuris või hoiuboksis, kõikumiste ja kahjurite tõttu
• aknalaual või mujal päikese käes, kus värvid tuhmuvad
• radiaatori kohal või kõrval ning pigem ka mitte vastu külma välisseina
• äsja värvitud toas või uhiuues kapis, värvi, liimi ja ehitusmaterjalide aurude tõttu

Enamasti sobib kõige paremini kapp köetavas elu- või magamistoas. Ära pane karpe põrandale, et need jääksid kuivaks, kui põrandale peaks ootamatult vett sattuma.

Pikali või püsti

Mõlemad sobivad, kui fotod on hästi toetatud. Püsti hoidmine toimib hästi karbis, mis on just piisavalt täis ja kus vahel on tugevad vahelehed, et miski viltu ei vajuks ega kõverduks. Pooltühjas karbis vajuvad fotod ümber ja paindub. Siis pane need pigem pikali.

Suuri pilte, vanal hapral papil fotosid ja kõike, mis on juba õrn, hoia alati pikali. Ka suured ja rasked albumid ning scrapbookid püsivad paremini pikali, omaette karbis või riiulil.

Mida vahele panna

Väärtuslikud fotod saavad soovitatavalt igaüks oma ümbrise või ümbriku. Kui hoiad pilte virnas, pane nende vahele neutraalne vaheleht, näiteks happevaba siidpaber. See hoiab ära hõõrdumise ja kriimud, eriti tundliku pinnaga mattidel piltidel.

Vanade fotode puhul pea silmas üht lisaasja. Paljud happevabad paberid on hapete neutraliseerimiseks puhverdatud lubjaga. Enamikule tänapäeva piltidele sobib see hästi, kuid varased fotod, vanad värvifotod ja sinikoopiad võivad sellest hoopis kannatada. Vali neile fotodele puhverdamata neutraalse happesusega paber või polüestrist või polüpropüleenist ümbris.

Mis vahele ei käi: ajalehepaber, tavaline printeripaber, kleeplindiga kinnitatud märkmed, kummipaelad, kirjaklambrid ja klambrid.

Vanad üksikud fotod

Kõige ohutum on hoida vanu üksikuid fotosid igaüht oma polüpropüleenist või polüestrist ümbrises või puhverdamata paberist ümbrikus, kinnises arhiivikarbis. Jäta need samasse järjekorda, milles need leidsid. See võib tunduda juhuslik, kuid tähendas sageli midagi sellele, kes neid hoidis.

Võta vanu fotosid kätte ainult siis, kui vaja, puhaste ja kuivade kätega ning servadest. Sõrmed jätavad pildipinnale rasva ja happeid, nii et ära puuduta esikülge. Toeta kogu fotot ja ära tõsta seda ühest nurgast. Rulli keerdunud või volditud fotot ära kunagi jõuga lamedaks suru.

Kui fotod on vanasse albumisse kinni kleebitud, jäta need esialgu sinna. Sellest räägivad kaks teist artiklit selles blogis. Kui tahad vana fotot seinale riputada, raami koopia ja hoia originaali karbis.

Negatiivid pärast skannimist

Ära viska negatiive ära, isegi kui kõik on skannitud. Negatiivis on sageli rohkem detaile, kui esimene skann kätte saab, ja parema skanneri või uue väljatrükiga saad sealt hiljem veel rohkem välja võtta.

Hoia neid polüpropüleenist, polüetüleenist või polüestrist negatiivilehtedes või -ümbristes, iga riba oma taskus. Fotopoe vana ümbrik pole selleks tavaliselt mõeldud. Kirjuta lehele, millise filmi, aasta ja teemaga on tegu, ning anna sellele sama number mis vastavatele skannidele ja piltidele. Negatiive tuleb hoida samasuguses kohas nagu fotosid: jahedas, kuivas ja pimedas.

Kuidas ohutult foto tagaküljele kirjutada

Nimi ja aastaarv tagaküljel teevad foto järgmisele põlvkonnale palju väärtuslikumaks. Kasuta pehmet pliiatsit, näiteks B või 2B, ja vajuta kergelt. Kirjuta servale või nurka, mitte tagakülje keskele, sest seal surub kiri kergesti esiküljele läbi. Aseta foto pildipoolega allapoole puhtale siledale pinnale.

Ära kasuta pastapliiatsit, sest see nõuab survet, ega viltpliiatsit või püsimarkerit fotol endal. Tint võib läbi lüüa või määrida alumist fotot. Kui su pildil on sile, veidi plastikutaoline tagakülg, millele pliiats hästi ei hakka, kirjuta ümbrisele, ümbrikule või juurde pandud kaardile. Kui tahad siiski fotole endale kirjutada, võta pliiats, mis on selgelt fotode jaoks mõeldud, ja lase tindil korralikult kuivada. Püsimarkerit kasuta ainult ümbriste ja kaustade välisküljel.

Mis sageli valesti läheb

• Rebendi parandamine kleeplindiga või foto lamineerimine. Mõlemad muudavad foto värvi ja võivad pildikihti kahjustada.
• Ainsa originaali riputamine raamis päikese kätte.
• Märgade fotode üksteise peale jätmine. Pane need võimalikult kiiresti pildipoolega üles jahedasse, hästi õhutatud ruumi ja ära pane märjale pinnale midagi peale.
• Kõige panemine „korraks“ karpi pööningule, kus see siis aastateks seisma jääb.

Kõike ei pea ühe nädalavahetusega korda ajama. Alusta fotodest, mis on sulle kõige kallimad, anna neile hea ümbris ja hea karp ning pane see rahulikku kohta. Ülejäänu tuleb iseenesest.