Kujunduspõhimõtted, mis teevad scrapbooki lehe terviklikuks

Tead seda tunnet kindlasti. Sul on ilus paber, head fotod ja toredad kaunistused, aga leht ei tule ikka välja. See tundub kirju või hoopis tühi või viltu. Enamasti ei ole põhjus materjalis, vaid mõnes kujunduspõhimõttes, mis pole päris paigas. Disainerid ja fotograafid on neid kasutanud juba ammu ning scrapbooki lehel töötavad need sama hästi. Kui neid tunned, saad teadlikumalt valida ja näed ka, miks mõni leht ei toimi.

Fookuspunkt: kuhu pilk kõigepealt läheb

Fookuspunkt on koht, kuhu pilk kõigepealt liigub. Enamikul lehtedel on see põhifoto, kuid see võib olla ka pealkiri, tekstilõik või mõni eriline kaart. Ilma fookuspunktita otsib pilk ringi ega leia rahu.

Fookuspunkti lood mõne võttega:

• Suurus: kõige olulisem element on kõige suurem. Põhifoto, mis on teistest selgelt suurem, torkab kohe silma.
• Kontrast: hele foto tumedal alusel või vastupidi.
• Alus või raam: paberist ääris ümber foto.
• Sügavus: vahtteibile kinnitatud foto või pealkiri tuleb sõna otseses mõttes ettepoole.
• Kaunistused: väike kobar foto nurgas tõmbab pilgu sinna.

Lõks on selles, et jaotad need võtted üle kogu lehe. Kui suurim foto on vasakul, kõige erksam värv paremal üleval ja kõige rohkem kaunistusi paremal all, on sul kolm fookuspunkti, mis omavahel võistlevad. Too need ühte kohta kokku. Siis teavad kõik, kust lugu algab.

Enne alustamist küsi endalt, mida sa tahad, et keegi kõigepealt näeks. Nägu, meeleolu, sündmust? Vastus määrab, milline foto läheb suureks ja mis tuleb selle ümber.

Tühi ruum: miks tühjus teeb lehe tugevamaks

Tühi ruum on iga lehe osa, mille jätad teadlikult vabaks fotodest, kaunistustest, tekstist ja kirjudest mustritest. See ei pea olema valge. Ka ühevärviline leht, kraftpaber või rahulik muster läheb arvesse.

Tühja lehe puhul on esimene tung see täita. Ometi annab vaba ruum pilgule koha puhkamiseks ja muudab selle, mis lehel on, olulisemaks. Mõtle majakale tühjal rannal: ümbritsev ruum teeb ta suureks.

Tühi ruum töötab kõige paremini, kui elemendid rühmitad. Kui jaotad viis fotot ja kümme kleebist lehele ühtlaselt laiali, pole kuskil päris ruumi, ainult pragusid. Kui paned samad asjad ühte plokki, tekib äkki suur rahulik pind. Sama materjal, hoopis teine leht.

Liiga palju võib ka olla. Leht, kus on nurgas üks väike foto ja muud mitte midagi, mõjub kiiresti eksinuna. Oluline on tasakaal. Siin aitab ankur: leht või suur alus, millele või mille vastu enamik osi asetub. Ankur ei pea kõike katma, aga see hoiab ära, et osad näiks lehel lahtiselt hõljuvat.

Kolmandiku reegel

Kolmandiku reegel pärineb fotograafiast. Jaga leht mõtteis kahe horisontaalse ja kahe vertikaalse joonega üheksaks võrdseks ruuduks. 30,5 × 30,5 cm (12 × 12 tolli) lehel jäävad need jooned seega umbes 10 cm vahedega. Neli punkti, kus jooned ristuvad, on tugevad kohad sinu fookuspunktile.

Täpselt keskel olev foto mõjub staatiliselt, nagu klots. Nihuta seda veidi vasakule või paremale, nii et kõige olulisem osa jääb ristumispunkti, ja leht saab liikumise. Teisele poole pane siis midagi väiksemat, et tasakaal tekiks.

Mõned viisid ruudustikku kasutada:

• Lase põhifotol katta nurgas neli ruutu. Ülejäänu tuleb teistesse ruutudesse.
• Jäta üks ruut pealkirja ja teksti jaoks vabaks. See rahulik ruut loob kontrasti kirjuma osaga.
• Pane pealkiri ja kaunistuste kobar vastasnurkadesse, näiteks vasakule üles ja paremale alla. Nii tekib diagonaal, mis juhib pilgu üle lehe.
• Kasuta ruudustiku üht horisontaalset rida ribana, kuhu paned reana väikesed fotod samast hetkest.

Vaata ruudustikku kui abivahendit, mitte seadust. See võtab arvamise ära, aga sellest võib alati kõrvale kalduda, kui foto seda nõuab.

Visuaalne kolmnurk

Visuaalne kolmnurk on kolmandiku reegli sugulane. Paigutad lehele kolm aktsenti, mis moodustavad koos kolmnurga, ja fookuspunkt jääb selle sisse või ühte nurka. Pilk hüppab punktist punkti ja püsib nii lehel.

Need kolm aktsenti võivad olla kaunistuste kobarad, aga ka kolm korda sama värv. Hea nipp on võtta fotolt aktsentvärv, näiteks lapse punane jakk, ja lasta sellel värvil korduda kahes teises kohas. Kolmnurk ei pea olema korrapärane, viltune töötab sageli paremini. Kuidas sellist kobarat üles ehitada ja kuhu see paigutada, loe embellishment’ide artiklist.

Tasakaal raskete ja kergete elementide vahel

Igal lehe osal on visuaalne kaal. Rasked on suured asjad, tumedad ja erksad värvid, kirjud mustrid ja kõik, mis on paks. Kerged on väikesed asjad, pehmed värvid, ühtlased pinnad ja peened jooned.

Tasakaalu on kolme liiki:

• Sümmeetriline: vasak ja parem pool on umbes ühesugused. See mõjub rahulikult ja stabiilselt, vahel veidi ametlikult.
• Asümmeetriline: üks pool on raskem ja seda tasakaalustab miski teisel pool. See mõjub elavamalt. Suur foto paremal võib olla tasakaalus väiksema tumeda kobaraga vasakul.
• Keskpunkti ümber: kõik on rühmitatud ühe keskse koha ümber nagu ratta kodarad.

Kui alumine osa on palju raskem kui ülemine, lisa üles paar väiksemat aktsenti. Hästi toimib ka see, kui paned suured fotod või kaunistused diagonaalis teineteise vastu.

Pane tähele ka pilgu suunda fotol. Kui keegi vaatab paremale, jäta sinna poole veidi ruumi. Kui paigutad foto nii, et inimene vaatab lehelt välja, järgib lugeja pilk seda vaadet väljapoole.

Värv mõjutab kaalu. Tuntud rusikareegel on suhe umbes 70, 20 ja 10 protsenti: suur põhivärv, sageli neutraalne, väiksem teine värv ja näpuotsaga aktsentvärvi. See näpuotsatäis võib vabalt olla erksa tooniga, just väike kogus millestki tugevast juhib tähelepanu sinna, kuhu tahad.

Kordus ühtsuse loomiseks

Kordus seob eraldi osad omavahel. Kui sama värv, kuju, muster või materjal tuleb mõnes kohas tagasi, loeb pilk lehte ühe tervikuna.

Korrata saad näiteks:

• värvi: sama toon aluses, paberiribas ja kleebises
• kuju: ringid mustris, nööpides ja stantsitud ringis
• jooni: õmblused, washi tape’i riba ja kaardi serv samas suunas
• sõnu: sõna pealkirjast, mis kordub sinu tekstis

Kordus töötab ka mitme lehe ulatuses. Samad tähed pealkirjades, sama kuupäevatempel või sama värvipalett teevad lahtiste layout’ide reast ühe raamatu. Kui eri päevade fotod hästi kokku ei sobi, võib aidata, kui prindid need kõik mustvalgena, või kõik peale ühe.

Sellega seotud põhimõte on joondamine. Lase fotode ja plokkide servadel jääda ühele joonele ning jälgi, et elemendid puudutaksid üksteist või kattuksid veidi. Asjad, mis üksteisest eraldi hõljuvad, mõjuvad kiiresti juhuslikuna.

Liiga palju kordust teeb lehe igavaks. Seepärast töötab ootamatu kombinatsioon vahel just hästi: karm foto õrna lillekesega, kare papp pitsi kõrval. Kontrast hoiab pilgu ärksana, kordus hoiab kõike koos.

Nii analüüsid lehte, mis ei tööta

Kui leht ei tundu õige, aitab kindel järjekord põhjuse leida. Laota kõik lahtiselt, ilma liimita, ja tee telefoniga foto. Väikesel ekraanil näed ülesehitust paremini kui lähedalt. Seejärel käi läbi need küsimused.

1. Kuhu ma kõigepealt vaatan? Kas see on ka see, mida tahtsin? Kui ei, on fookuspunkt vales kohas või pole piisavalt tugev.
2. Kas tähelepanu nõuab mitu kohta? Võta üks ära või tee see väiksemaks.
3. Mitut värvi ma näen? Kui neid on rohkem kui kolm või neli, vaata, millest saad loobuda.
4. Kas lehel on suur rahulik pind? Kui ei, rühmita osad üksteisele lähemale.
5. Kas kõik on keskel? Nihuta põhifoto ruudustiku ristumispunkti.
6. Kas leht kaldub ühele poole? Lisa kergemale poolele väike aktsent või tõsta midagi rasket ümber.
7. Kas midagi hõljub lahtiselt? Lase sel puudutada ankrut või jääda millegi muuga ühele joonele.
8. Mis juhtub, kui võtan ühe asja ära? Tihti on see täpselt see, mida leht vajas.

Kui ikka ei tule välja, proovi töötada mõne sketch’i või valmis malli põhjal. Neis on need põhimõtted juba rakendatud ja elemente ära jättes või nihutades õpid kiiresti, mis teeb vahe. Mõne aja pärast tuleb see iseenesest ja näed juba nihutamise ajal, mis ei klapi.