Scrapbook ilma fotodeta: nii jutustad ikkagi oma loo

Scrapbook ilma fotodeta võib kõlada nagu fotoalbum ilma fotodeta: tühi. Tegelikult on vastupidi. Scrapbooki teevad tavalisest albumist erinevaks just sõnad, piletid ja kõik need väikesed asjad ümberringi. Kui foto ära võtta, jääb alles lugu. Ja just seda sa tahtsidki hoida.

Kas scrapbookis peab alati foto olema?

Ei pea. Scrapbookid olid olemas juba ammu enne, kui kõigil oli kaamera. 19. ja 20. sajandi alguses kleebiti neisse peamiselt väljalõikeid, pildikesi, kaarte ja kirju. Foto kui lehe keskpunkt sai tavaks alles hiljem.

Fotota leht ei ole seega hädalahendus. See on teistsugune viis lugu jutustada. Mõnikord isegi parem: foto näitab, milline miski välja nägi, aga mitte seda, mis tunne oli, mida öeldi või miks sa seda meeles pidada tahtsid.

Mõtle kõigepealt, mida sa jäädvustada tahad. Kas see on sündmus, ajajärk, inimene või miski, mis sind praegu mõtlema paneb? Sellest selgub iseenesest, millised materjalid peaosa saavad.

Lase tekstil peaosa mängida

Tavalisel lehel on journaling (sinu lehe juurde kirjutatud tekst) tihti kuskil nurgas. Ilma fotota võib see olla keskpunktis. Kirjuta see suurele cardstocki tükile – see on tugev alus­paber, mida scrapperid kasutavad – ja käsitle seda plokki nii, nagu käsitleksid fotot: pane selle alla taustapaber, ühele servale riba washi tape'i ja kõrvale mõni embellishment (kaunistus, näiteks kleebis, nööp või väljastantsitud kujund).

Kirjuta tekst valmis enne, kui kujundusega alustad. Sageli on sul rohkem öelda, kui arvasid, ja kui tead, kui pikk tekst tuleb, tead ka, kui palju ruumi vajad. Kui seda tuleb lehe jaoks liiga palju, peida osa väikesesse ümbrikusse või klapi taha.

Mõned vormid, mis hästi toimivad:

• Kiri iseendale, oma lapsele või kellelegi, keda enam ei ole.
• Vestlus, mida tahad meeles pidada, kirja pandud just nii, nagu see läks.
• Lühike kirjeldus ühest tavalisest päevast, ärkamisest magamaminekuni.
• Ütlus, mis on teie kodus kõigile tuttav, suurelt pealkirjaks.

Sinu käekiri ei pea olema ilus. Just sinu enda käsi teeb lehe isiklikuks. Kui see tundub keeruline, võid teksti ka välja printida, templiga teha või tähekleebistest kokku panna.

Nimekirjad, kaardid ja joonistused

Nimekiri on kiireim viis lehte ilma fotota täita. Seda on lihtne lugeda ja see mõjub rahulikult. Näiteks kümme asja, mida sel suvel sõid, raamatud, mida sel aastal lugesid, laulud, mis praegu autos kogu aeg mängivad, või sõnad, mida su väikelaps valesti ütleb.

Pane nimekiri eraldi paberiribadele, sildile või journaling-kaardile. Vahelduvad ribad, mille värvid veidi erinevad, annavad rütmi, ilma et leht kirjuks läheks.

Joonistused teevad sama tööd mis foto, aga sinu moodi. Piisab lihtsast joonistusest kohvitassist, oma uue tänava plaanist või visandist laua kohta pärast sünnipäeva. Kui sa joonistada ei oska, kopeeri midagi läbi või lase lapsel joonistada. Lapse joonistus on lehel sageli kõige ilusam asi.

Ephemera ja esemed peaosas

Ephemera on paberid, mis on tegelikult mõeldud ära viskamiseks: piletid, tšekid, väikesed kaardid, etiketid, menüüd, infolehed, sedelid. Enamikul neist on kuupäev, koht või hind ja seega räägivad nad täpselt, kus sa olid.

Mõned ideed:

• Kontserdipilet koos lugude nimekirjaga, mille kirjutad mälu järgi.
• Restorani menüü ja selle juurde see, mida te tellisite.
• Rongipilet koos reisi põhjusega.
• Haigla nimekäepael, kaart beebi vaatamas käinud külalistelt.
• Pagariäri paberkott, lamedaks volditud.

Lameda materjali võid otse kleepida. Paksemate esemete puhul, nagu võtmehoidja, riidetükk, nööp või karp, vali pigem läbipaistev kotike või ümbrik või õmble ese kinni. Nii jääb raamat kinni ja lehed sirgeks.

Pane tähele: termopaberist tšekid tuhmuvad aja jooksul, ajalehepaber ja odav papp võivad aga värvi muuta ja kõrvalolevat lehte kahjustada. Kui tahad midagi päriselt alles hoida, skanni või pildista see kõigepealt ja kleebi vajaduse korral koopia. Originaal võib siis minna väikesesse ümbrikusse lehe tagaküljele. Eraldi artiklis loed lähemalt, kuidas pileteid, tšekke ja väljalõikeid säilitada.

Lehed tunnetest, soovidest ja lemmikasjadest

Kõik, mida tahad meeles pidada, ei ole sündmus. Mõned kõige ilusamad lehed räägivad sellest, kes sa praegu oled. Kümne aasta pärast ei mäleta sa enam, mida sa iga päev sõid, mida lootsid või mis sul öösiti und ei lasknud.

Sellise lehe jaoks pole fotot vaja. Mõned teemad alustuseks:

• Minu praegused lemmikasjad: toit, lõhn, värv, koht kodus.
• Mida ma tulevaks aastaks loodan.
• Mille eest ma praegu tänulik olen.
• Mis on mulle raske ja mis aitab.
• Minu kodu sellisena, nagu see praegu on: plaan koos sellega, mis kus toimub.

Paber ja embellishment'id võivad siin tunnet kanda. Rahulik leht pehmetes toonides millegi jaoks, mis on sulle kallis, kirjum ja mitmekihilisem leht täis ja kaootilise aasta jaoks. Kirjuta ausalt ka vähem ilusatest aegadest. Just neid lehti loed hiljem kõige suurema äratundmisega.

Kui sündmusest pole fotot

Mõnikord lihtsalt ei ole fotot. Telefon jäi koju, hetk oli liiga lühike või oli see ammu. Siis on pildi leidmiseks teisi võimalusi.

Pildista tagantjärele seda, mis on alles: kohta, hoonet, pinki, kus see juhtus. Või pildista sellega seotud eset, näiteks kleiti, sõrmust või kingitust. Hea taust on ka selle koha kaart või plaan.

Kui see puudutab kedagi, keda enam ei ole, vali midagi, mis seob sind selle inimesega: lemmiklaul, raamat või toit. Noodilehe väljatrükk või raamatust skannitud lehekülg on imeilus taust. Plaadiümbrise või raamatukaane prindi väikselt, umbes foto suuruseks. Kirjuta juurde, miks see laul või raamat just selle inimesega kokku käib: kas ta laulis alati kaasa, luges ta seda ikka ja jälle? Tee üks teema ühe lehe kohta, siis ei lähe see liiga raskeks ja tasapisi kasvab sellest kogu.

Kui kasutad internetist leitud pilte, jäta need oma raamatusse. Kui tahad lehte hiljem jagada, kontrolli, kas see on lubatud.

Kui su lapsed ei taha enam pildile jääda

Paljud vanemad märkavad seda murdeea paiku: kaamera tõuseb ja laps pöörab ära. Sundimine ei tööta ja annab peamiselt pahuraid fotosid. Õnneks saab last hästi jäädvustada ka ilma, et ta ise pildil oleks.

• Nende asjad: kingad ukse juures, kirjutuslaud, raamatuvirn voodi kõrval, hokikepp. Selline foto ütleb palju sellest, kes keegi parasjagu on.
• Nende enda sõnad: esita igal aastal samad küsimused. Mis on su lemmiktoit, kes on su sõbrad, kelleks sa tahad saada? Lase neil ise vastused kirja panna. Mõne aasta pärast on nende käekiri juba omaette mälestus.
• Nende tööd: tunnistus, diplom, joonistus, pilet esinemisele või võistlusele.
• Mida sina näed: kirjuta üles, mis sulle nende juures silma hakkab, mis neile naljakas tundub, mille pärast nad muretsevad.

Küsi ka lihtsalt, kas nad tahavad endast ise mõne foto valida. Ka selfie, mis neile endale meeldib, sobib. See, et nad saavad kaasa rääkida, mis raamatusse läheb, muudab palju. Laps, kes ei taha pildile jääda, tahab sageli ikkagi, et teda nähakse, aga omadel tingimustel.

Mõned asjad, millele tähelepanu pöörata

Ka fotota leht vajab fookuspunkti. Vali üks asi, mis tähelepanu püüab, näiteks suurim tekstiplokk, silmatorkav kaart või pealkiri, ja ehita kõik selle ümber. Ülejäänu jäta väiksemaks ja rahulikumaks.

Ära kasuta kõike korraga. Kolm-neli ephemera-tükki koos selge tekstiplokiga loevad paremini kui kümme omavahel seosetut paberit. Ja ära unusta kuupäeva: ilma fotota ei pruugi sa hiljem enam teada, mis aastal miski oli.

Alusta väikselt. Vali üks nimekiri, üks pilet või üks kiri ja tee sellest täna õhtul leht.