Scrapbooking koos lastega

Lapsed lõikavad, kleebivad ja koguvad asju juba enne, kui nad sõna „scrapbook“ teavad. Rongipilet, ilus leht, päeva joonistus: kõik see tahab kuskil hoitud olla. Koos scrapbookimine annab sellele koha. Pealegi on see hobi, mille puhul istute sina ja su laps sama laua taga ja teete sarnast tööd, kumbki oma tasemel.

Mis vanusest saab alustada

Tegelikult hetkest, kui laps suudab midagi paberile vajutada. Umbes kaheaastased mudilased saavad kleebiseid kleepida, jämedate vahakriitidega joonistada ja paberitüki liimiplekile asetada. Lastekääridega saavad lapsed umbes kolmeaastaselt täiskasvanu järelevalve all esimesi lõikeid teha.

Umbes viienda eluaastani hoia kõik lihtne ja lühike. Lõikamine ja liimimine ei tule veel iseenesest ning tähelepanu saab sageli veerand tunniga otsa. Jagage töö ära: sina lõikad fotod sobivaks, laps valib, kuhu need lähevad, ja kleebib need kinni.

Umbes kuueaastaselt saavad lapsed ise lõigata, paar sõna kirjutada ja lehekülje paigutust mõelda. Vanemad lapsed tahavad sageli ise otsustada, kuidas asi välja näeb, ja mõnikord kirjutavad oma fotode juurde juba terveid lugusid. Vanus on vaid suunis, küll sa näed kiiresti, mis su lapsel välja tuleb.

Ohutu liim, käärid ja materjalid

Väikestele lastele sobib kõige paremini liimipulk. See on puhas, kuivab kiiresti ja tuleb kergesti maha. Valge meisterdamisliim on mugav raskemate asjade jaoks, nagu papp või nööbid, kuid teeb õhema paberi kiiresti märjaks ja kortsuliseks. Kahepoolne teip on vanematele lastele, sest kui see valesse kohta läheb, on seda raske lahti saada.

Ole väärtuslike fotodega ettevaatlik. Lasteliim on enamasti pestav ega ole alati happevaba ning võib aja jooksul fotot kahjustada. Anna lastele seepärast töötamiseks väljatrükke või koopiaid ja hoia originaalid käeulatusest eemal. Siis pole viltu või näpujäljega raamatusse jõudnud foto mingi õnnetus.

Kääridest vali väikestele lastele ümara otsaga lastekäärid. Lõikenoad ja paberilõikurid on täiskasvanutele. Ole lähedal, kuni lõigatakse, ja pane käärid pärast ära.

Veel mõned asjad, millele tähelepanu pöörata:

• Väikesed osad, nagu litrid, nööbikesed ja kristallkivikesed, ei sobi alla kolmeaastastele, sest neid võidakse alla neelata.
• Lehe tagaküljel olevad klambrid saad teibiga kinni katta, et keegi nende taha kinni ei jääks.
• Kuumliimipüstol ei ole laste kätesse.
• Kata laud pestava lina või vana ajalehega ning hoia niiske lapp liimi ja sädeluse jaoks valmis.

Seda lappi läheb kindlasti vaja konfeti ja sädelusega. Lapsed armastavad neid, aga arvesta, et leiad neid veel kuude pärast diivanipatjade vahelt.

Oma album

Lapsed, kes aitavad sinu albumit teha, saavad kiiresti aru, et kõike nad teha ei tohi. Oma raamat lahendab selle. Seal otsustavad nemad, mis sinna tuleb, isegi kui see on prügiauto foto või ilma fotota leht täis kleebiseid.

Vali midagi tugevat, mis peab vastu ka kolakatele. Paksu paberiga visandivihik või lahtiste papplehtedega rõngaskaust sobib suurepäraselt. Rõngaskausta eelis on see, et ebaõnnestunud lehe saab välja võtta ja uusi on lihtne juurde lisada.

Anna lapsele oma karbike paari foto, paberi, kleebiste ja asjadega, mida ta ise on kogunud: piletid, salvrätikud, pagariäri kotike. Hästi sobivad ka riiete sildid ja kingituse pael. Leppige kokku, et sina aitad ainult siis, kui laps seda palub. Raamat ei pruugi sinu mõõdupuu järgi ilus tulla, aga see on päriselt nende oma.

Hea esimene samm on puhkusepäevik. Võta kaasa lahtiste lehtedega kaust, liimipulk, käärid, mõned viltpliiatsid ja ümbrik piletite jaoks. Üks joonistus või kolm lühikest lauset päevas on piisav. Kindel aeg, näiteks pärast sööki, aitab järjepidevust hoida. Ära sunni: vahele jäänud päev käib asja juurde.

Mida nad sellest õpivad

Scrapbookimine on midagi enamat kui lihtsalt tegevus. Lõikamine, rebimine, voltimine ja väikeste asjade täpne paigutamine harjutavad peenmotoorikat: käte ja sõrmede väikeseid liigutusi, mida on vaja ka pliiatsi hoidmiseks. Samuti võivad nad õppida kauem ühe ülesande juures püsima.

Vähemalt sama väärtuslik on jutustamine. Lehekülje tegemine tähendab valida, mis oli tähtis, ja panna see järjekorda. Küsi iga foto juures, mis juhtus, kes olid kaasas ja mis oli kõige toredam. Kirjuta vastused täpselt üles või lase lapsel seda ise teha, kui ta juba kirjutada oskab. Lause nagu „part sõi mu saia ära ja siis ma pidin nutma“ on kahekümne aasta pärast kulda väärt.

Pane rõhk tegemisele, mitte tulemusele. Kui laps läheb pahaseks, sest asi ei õnnestu nii, nagu ta tahtis, otsige koos lahendus. Viltu lõigatud foto võib saada uue raamikese, plekist võib saada lill.

Hoia lastele mõeldud materjalid eraldi

Kes ise scrapbookib, see teab: sinu kõige ilusam disainpaber on äkki tükkideks lõigatud ja kallis templitint on laudlinal. Seepärast hoia eraldi karpi või sahtlit materjalidega, mida lapsed tohivad vabalt kasutada.

Sinna võib panna:

• paberi- ja papijääke sinu enda varudest
• kleebiseid, mida sa ise enam ei kasuta
• liimipulga, lastekäärid ja mõned viltpliiatsid
• värvilist paberit, siidpaberit ja augurauda
• kogutud pileteid, silte, paelajuppe ja nööpe (vanematele lastele)

Pane oma asjad kohta, kust lapsed neid ise kätte ei saa. Siis ei pea sa scrapbookimise ajal kogu aeg ei ütlema ja su laps teab täpselt, mis on lubatud. Ka koristamine on lihtsam: kõik lastekarbist läheb tagasi lastekarpi.

Lihtsad projektid vihmaseks pärastlõunaks

Tervet albumit pole vaja planeerida. Mõned ideed toas veedetud pärastlõunaks:

1. Lehekülg ühest päevast. Prindi välja kolm-neli fotot mõnest väljasõidust, lase lapsel need valida ja kleepida ning kirjutage koos juurde paar lauset.
2. Käejäljekaart. Joonista lapse käe kontuur tugevale paberile, lõika see välja ja kleebi kaardile või lehele. Tee seda igal aastal, siis näed, kuidas käed kasvavad.
3. Paberist kettvanik. Lõika umbes 1,5 × 20 cm ribad, kleebi need üksteise sisse rõngasteks ja kasuta tükki lehe ääristusena.
4. Konfeti tegemine augurauaga. Lapsed augustavad värvilist paberit ja puistavad ringikesi liimiplekile. Hea väikestele kätele ja tõeline pidu teha.
5. Lehekülg millestki, mida nad koguvad: karbid, kivikesed, kastanid. Tee neist foto ja kleebi see sisse koos leiukohaga.
6. „See olen mina“-lehekülg lemmiktoidu, parima sõbra, lemmikvärvi ja autoportreega. Tee see igal aastal uuesti.

Hoia aeg lühike, eriti väikeste lastega. Parem kakskümmend minutit rõõmuga kui tund pisaratega.

Hoia alles, mida nad teevad

Laste leheküljed on sageli täis ja haprad, paksude liimikihtide ja lahti tulevate kleebistega. Pane need kilekaante või hoia neid karbis lapiti. Kui tahad neid ka hiljem näidata, ilma et originaal kuluks, skanni ilusamad leheküljed. Scrappdis saad need siis oma riiulile panna, nii et ka vanaema ja vanaisa saavad vaadata.