Miks scrapbooking võib tuua rahu ja rahulolu

Kui oled kunagi veetnud pärastlõuna laua taga fotohunniku, kääride ja liimipotiga, tead seda tunnet. Aeg lendab, telefon on kuskil mujal ja pärast tunnevad paljud end rahulikumalt kui alguses. Scrapbooking ja journaling puudutavad mõnda asja, mis on paljudele meeltmööda: midagi kätega teha, vaadata tagasi sellele, mida oled kogenud, ja panna oma mõtted paberile.

Allpool loed, mida teatakse käsitöö ja heaolu kohta, mida teeb sinuga mälestustest lehekülje tegemine ja kuidas hoida see rahustavana.

Mida teatakse käsitöö ja heaolu kohta

Loomingulisi tegevusi on juba ammu seostatud lõõgastumisega. Kunstiteraapia, kus inimesed töötavad pildi ja materjaliga, mitte ainult ei räägi, on tunnustatud eriala. Ka fotode ja esemetega mälestusraamatuid kasutatakse mõnikord hoolduses, näiteks leinas ja dementsusega inimeste puhul, kus need aitavad mälestusi meelde tuletada.

Loominguliste tegevuste uuringud näitavad sageli, et inimesed tunnevad end nende abil rahulikumalt ja paremini. Uuringud erinevad aga ülesehituselt ja ulatuselt tugevalt ning ei tõesta, et scrapbooking vaevusi leevendab. Ole seega kindlate lubadustega ettevaatlik. Kindlalt võib öelda seda: paljud scrapbookijad kogevad seda rahustavana, väga erinevates riikides.

Miks see võib rahustada? Mängus on mitu asja:

• Su tähelepanu on ühel asjal. Paberi mõõtmine, foto kärpimine, värvi valimine: see nõuab just piisavalt keskendumist, et mõtted saaksid korraks puhata.
• Su käed on ametis. Lõikamine, rebimine ja kleepimine on rahulikud, korduvad liigutused.
• Sa teed midagi valmis. Valmis lehekülg annab sageli rohkem rahulolu kui õhtu kerimist.
• Õiget ega valet pole. Sa ei pea oskama joonistada, oluline on sinu lugu.

Mõni scrapbookija nimetab seda omamoodi mindfulness'iks. Silti ei pea sellele külge panema, kuid sarnane see on: su tähelepanu on praeguses hetkes, sinu ees oleval paberil.

Mälestuste jäädvustamine ja tagasivaatamine

Telefoniga on foto kiiresti tehtud ja kiiresti unustatud. Foto, mille valid välja, prindid ja millele annad leheküljel koha, elad uuesti läbi. Mõtled, mis juhtus, kes oli kohal ja kuidas see tundus. Selline meenutamine aitab mälestust elus hoida.

Paljud scrapbookijad märkavad, et lehekülg äratab rohkem kui pilt üksi. Muuseumipilet, restorani salvrätik või teelt üles korjatud leht toovad tagasi meeleolu, mida foto ei püüa. Kes aastaid hiljem sellise raamatu avab, on äkki taas sellel tänaval või rannas.

Sellel on ka pool, mis ulatub sinust endast kaugemale. Scrapbook on tükike igapäevaelu, mille annad edasi. Kirjuta julgelt oma käega: kes seda hiljem loeb, tunneb ära sinu käekirja. Ja ära hoia alles ainult suuri hetki. Just tavalisi päevi on hiljem sageli kõige toredam tagasi lugeda.

Sa ei pea muide jäädvustama ainult ilusaid asju. Lehekülg raskest ajast, näiteks haigusest või perioodist, mil su laps oli palju kodus, võib olla sama väärtuslik. Mõnikord räägib lehekülg vähem fotost ja rohkem tundest, millega selle tegid.

Journaling pea tühjendamiseks

Kirjutamine on üks lihtsamaid viise panna see, mis peas keerleb, endast välja. Paljud märkavad, et kui see on paberil, saavad nad seda vaadata, selle asemel et selle sees olla. See annab distantsi ja mõnikord ka ülevaate.

Selleks ei pea olema kirjanik. Õigekiri, lauseehitus ja ilusad sõnastused pole olulised, keegi teine seda ei loe. Kirjuta nii, nagu räägid. Mõnest minutist mõni kord nädalas piisab juba, et aru saada, kas see sulle midagi annab.

Ei tea, kust alustada? Proovi mõnda neist küsimustest:

• Mida ma praegu tunnen ja millest see tuleb?
• Mille eest olen täna tänulik?
• Mis mind juba mõnda aega vaevab?
• Mida ma ei taha sel nädalal kindlasti unustada?

Ja mis siis, kui su journal on äkki kurbust täis? See juhtub paljudega, näiteks pärast lahkuminekut või kaotust. Selles pole midagi halba. Journal võib olla aus ja kes hiljem tagasi lehitseb, näeb sageli, kui kaugele ta on jõudnud.

Kas sa ei taha neid raskeid mõtteid oma ilusate lehekülgede vahele? Kirjuta need siis eraldi lehele. Mõned rebivad selle pärast tükkideks ja see tundub neile kergendav. Teised kirjutavad üles vaid lühikese lause, näiteks „see on möödas“, ja hoiavad ülejäänu raamatust väljas. Vali, mis sulle sobib. Rõõmus kleebis või riba washi tape'i (dekoratiivset paberteipi) raskel leheküljel võib muide aidata seda pisut kergemaks teha.

Ekraaniaeg paberi vastu

Su telefon hoiab tuhandeid fotosid, aga harva vaatad neid tagasi. Pealegi tundub kõik, mis automaatselt salvestub, kiiresti vähem sinu omana. Seda, mida oma kätega lõikad ja kleebid, ei saa niisama muuta ega kustutada. See jääb selliseks, nagu oli, ja see annab teistsugust väärtust.

Scrapbookimise õhtu on ka ekraanivaba õhtu. Pole teavitusi ega lõputut voogu teiste elust. Pane telefon julgelt teise tuppa või kasuta seda ainult fotode valimiseks enne printimist.

See ei tähenda, et digitaalne oleks keelatud. Paljud scrapbookijad ühendavad mõlemat: nad korrastavad fotod arvutis ja jätkavad siis paberil. Oluline on, et tegemine ise muutuks rahulikuks hetkeks.

Kas see on teraapia?

Ei, mitte ravi mõttes. Scrapbooking võib aidata sul lõõgastuda, mõtteid korrastada ja mälestustele koha anda. Paljudele on see väljund ja mõnikord viis kurbusega toime tulla. Kuid see pole ravi ega asenda perearsti, psühholoogi või terapeudi abi. Kui sul on pikemat aega masendust, ärevust või stressi, otsi professionaalset abi.

Küll aga võib see olla ilus lisa. On olemas juhendatud rühmi, näiteks haiglate või tugikeskuste juures, kus inimesed teevad koos journal'it või kollaaže. Seal saavad kokku vestlus ja käsitöö. Kui oled juba ravil, aruta oma raviarstiga, kas journal võiks seejuures aidata.

Kas märkad, et lehekülje tegemine muudab sind hoopis rahutuks või nukraks, näiteks sest vanad mälestused tõstavad liiga palju üles? Võta seda tõsiselt. Pane see korraks kõrvale, räägi sellest kellegagi, keda usaldad, ja otsi abi, kui see ei möödu.

Kuidas hoida see rahustavana

Hobi puhul, mis sulle head teeb, on oht, et sellest saab kohustus. Näed teiste imeilusaid lehekülgi, oled albumiga kuid maas ja äkki tundub see nagu kodutöö. Aitavad mõned asjad:

• Alusta väikselt. Paberi, kääride, liimi ja mõne fotoga jõuad juba kaugele. Rohkem materjali tuleb hiljem, kui tead, mis sulle meeldib.
• Anna sellele kindel koht ja aeg. Rahulik nurgake ja näiteks kindel õhtu nädalas muudavad selle harjumuseks, mida ootad.
• Lase mahajäämusest lahti. Sa ei pea töötama kronoloogiliselt. Alusta fotodest, mis sind praegu kõige rohkem puudutavad.
• Ära võrdle. Teiste leheküljed on inspiratsioon, mitte mõõdupuu. Võid idee üle võtta ja selle omaks teha.
• Lõpeta, kui see pole enam tore. Pooleli lehekülg võib nädal aega oodata.
• Tee seda vahel koos. Sõbranna, oma lapse või scrapbookijate rühmaga ühe laua taga on mõnus ja õpite üksteiselt.

Ja mis peamine: see ei pea olema ilus. Viltu foto, plekk või läbi kriipsutatud sõna kuuluvad käsitsi tehtud raamatu juurde. Loeb see, et sa nautisid seda ja et mälestus on ka hiljem alles.