Kuidas päevikupidamist jätkata ka pärast esimesi nädalaid

Uus märkmik tundub nagu lubadus. Esimesel nädalal kirjutad igal õhtul, ilusate pliiatsitega ja väike kleebis nurgas. Siis tuleb kiire nädal, õhtu, mil oled liiga väsinud, ja äkki on ees kaksteist tühja lehekülge. Tuttav? Sa ei ole ainus. Hea uudis on see, et järjepidevus on vähem seotud distsipliiniga, kui arvad, ja rohkem sellega, kuidas sa asja üles sead.

Miks nii paljud lõpetavad paari nädala pärast

Kui päevikupidajate seas veidi ringi vaadata, kuuled ikka samu põhjuseid. Peaaegu ükski neist ei ole seotud laiskusega.

• Latt on liiga kõrgel. Näed teiste imelisi lehekülgi ja tahad sama. Aga selline lehekülg võtab tunni ja seda tundi sul iga päev ei ole.
• Ettevalmistus on juba omaette töö. Kui pead enne terve kuu valmis joonistama, kui midagi kirja saab, oled väsinud juba enne, kui päris kirjutamine algab.
• Tühi lehekülg tundub läbikukkumisena. Pärast paari vahelejäänud päeva ei julge sa raamatut enam avada, sest näed auke.
• Iga päev ei ole midagi rääkida. Iga teisipäev ei ole eriline ja siis tundub terve lehekülje täitmine sunnitud.
• Raamat on silma alt ära. Kotis või sahtlis lihtsalt unustad selle.
• Sa ei tea päris hästi, miks sa seda teed. Ilma põhjuseta on lihtne lõpetada kohe, kui natuke raskeks läheb.

Vaata korraks tagasi vanadesse, poolenisti täis kirjutatud raamatutesse. Mida sulle meeldis kirjutada, millal sa lõpetasid, mis tundus kohustusena? See ei tõesta, et sa ei suuda. See on teave selle kohta, mis sulle sobib.

Väikesed harjumused: kolm rida või üks foto

Kõige suurem samm on teha see kõige väiksemaks. Lepi endaga kokku midagi nii väikest, et see õnnestub ka halval päeval.

Mõned näited:

• kolm rida: mida tegid, mida tundsid, üks asi, mida meeles pidada
• üks lause, näiteks midagi, mida su laps ütles, või mida sa sõid
• üks foto või kaart sisse kleepida, kuupäev juurde
• nimekiri kolmest asjast, mille üle olid rõõmus
• ainult märksõna või väike joonistus, kui teisiti tõesti ei saa

Seo see millegagi, mida teed niikuinii iga päev. Pärast hommikukohvi, enne magamaminekut, rongis. Pane päevik kohta, kus seda näed: öökapile või lahtiselt oma lauale, mitte kappi.

Vali ka formaat, mis sobib sinu tekstihulgaga. Üks lehekülg päevas võib tunduda kitsendav, kui kirjutad vähe, sest kogu see valge vahib sulle vastu. Nädalaülevaade või ilma eeltrükitud kuupäevadeta raamat annab rohkem ruumi. Kui kirjutad kuupäeva ise, ei jää kunagi tühja lehekülge maha, kui mõne päeva vahele jätad.

Nõuanne kelleltki, kes on seda aastaid teinud: valmista paar lehekülge juba ette, näiteks kaheks nädalaks. Siis ei pea sa iga päev enne joonistama, kui alustada saad. Aga ära tee kogu raamatut korraga valmis. Su stiil muutub ja siis oled kinni lehekülgedega, mida sa enam ei taha.

Mida teha tühjade päevade või vahelejäänud nädalatega

Jäta need tühjaks. See on tõesti kõige tähtsam nõuanne. Järele tegemine tundub vastutustundlik, aga kui proovid kümne päeva mahajäämust tasa teha, istud terve õhtu ja kirjutad asjadest, mis on juba udused. Pärast seda tundub raamat raskem kui kunagi varem.

Tee hoopis nii:

• Alusta lihtsalt tänasest. Kirjuta kuupäev üles ja jätka.
• Kui tahad auku siiski märkida, kirjuta üks lause: „Kiired nädalad, palju tööd, vähe und.“ Ka see on mälestus.
• Kui sel ajal juhtus midagi olulist, kirjuta üles ainult see.
• Kleebi tühjale kohale sellest ajast pärit kaart või tšekk, ilma tekstita.

Tühjad päevad käivad päris elu juurde. Kes hiljem tagasi lehitseb, ei näe auke. Ta näeb seda, mis seal kirjas on.

Kas peab iga päev?

Ei. Iga päev kirjutamine sobib mõnele hästi, sest sellest saab kindel rituaal. Teistele on see just see reegel, mille tõttu nad loobuvad.

Võid valida ka:

• paar korda nädalas, kindlatel õhtutel
• ühe hetke nädalavahetusel, mil vaatad nädalale tagasi
• kirjutada ainult siis, kui on midagi, mida tahad alles hoida

Loeb see, et sa ei lõpeta. Kes kirjutab kolm korda nädalas ja peab sellele vastu aasta, saab palju täielikuma raamatu kui see, kes kirjutas kuu aega iga päev ja siis lõpetas. Päevik, millest aeg-ajalt mõni päev puudu jääb, on ikkagi päevik, mis jätkub.

Kes tahab ülevaadet hoida, võib nädala lõpus korraks tagasi vaadata: mis läks hästi, mis jäi tegemata, mida võtad kaasa järgmisse nädalasse? Viiest minutist piisab.

Kaunistamine kui tasu, mitte kohustus

Kleebised, washi tape (dekoratiivne paberteip), templid ja värvid teevad päeviku avamise toredaks. Aga kui kaunistamisest saab tingimus, et kirjutada tohiks, muutub see takistuseks.

Mõned viisid, kuidas asi kergena hoida:

• Kirjuta enne, kaunista hiljem. Tekst on päevik, ülejäänu on lisa.
• Kiirel päeval piisab ühest kleebisest, et lehekülg tunduks valmis.
• Pigem kleebi kui joonista. Kleebiseleht, teibiriba või väljalõigatud pilt võtab sekundeid.
• Hoia käepärast väike kott teibi, kleebiste ja liimipulgaga, et sa ei peaks enne kogu oma varu välja võtma.
• Jäta põhjalikum kleepimine rahulikuks hetkeks, näiteks kord nädalas või pühapäeva pärastlõunaks.

Soovi korral vali igaks kuuks oma pliiatsite ja teibi jaoks üks värv. Siis näeb raamat ikkagi ühtne välja, ilma et peaksid iga päev selle üle mõtlema.

Ja ära võrdle ennast sellega, mida näed internetis. Seal on kõige ilusamad leheküljed, mitte tavalised teisipäevad. Sinu päevik ei pea olema kunstiteos. See on sinu oma, sinu jaoks.

Uuesti alustamine ilma süütundeta

Võib-olla on su päevik juba kuid seisnud. Siis on kiusatus suur osta uus raamat ja alustada puhtalt lehelt. Seda võib, aga ei pea.

Võid ka lihtsalt jätkata raamatus, mis sul on. Ava järgmine tühi lehekülg, kirjuta kuupäev ja alusta. Kui tahad sellest midagi öelda, kirjuta üks lause selle kohta, miks sa eemal olid. Pärast seda jätka nii, nagu poleks midagi juhtunud. Sest ei olegi.

Mõned asjad, mis aitavad uuesti alustada:

• Mõtle uuesti läbi, miks sa kirjutad. Et mälestusi alles hoida, et pead tühjaks teha, et oma lastele hiljem midagi anda? See põhjus aitab sind tagasi, kui jälle natuke raskeks läheb.
• Tee kokkulepe väiksemaks kui eelmisel korral. Kui iga päev ei õnnestunud, proovi kolm korda nädalas.
• Proovi teist vormi. Võib-olla sobib paremini nädalaplaneerija, väike raamat kotti või hoopis suurem raamat, kus on ruumi kleepimiseks.
• Lepi kokku lühike prooviperiood, näiteks kaks nädalat või kuu. Siis vaatad, kas see toimib, ja kohandad.

Järjepidevus ei tähenda, et sa kunagi ei lõpeta. See tähendab, et tuled ikka ja jälle tagasi. Iga kord, kui raamatu uuesti avad, oled juba vastu pidanud.